Minu Maailm. Väikese Ingli Maailm.
28, Rakvere, Estonia

Ma tundsin ennast kui inglina. Väikesena , kuid vägagi särava inglina. Ma tõusin järsult õhku lastes oma lumivalgetel tiibadel lehvida. Ma tiirlesin pilvede keskel, olles uhke oma üle. Ma nägin ookeaneid, suuri linnasid, pilvelõhkujaid. See kõik oli täiesti reaalne. Ma omasin midagi, mille üle uhkust tunda. Ma teadsin, et sel momendil olin ma õnnelikum ingel.

Kuid see kõik oli vaid fantaasia, illusioon, pettekujutlus, väljamõeldis, lihtsalt väikene loba, ajude ragistamine. Ma ei suutnud uskuda, et ma jälle kujutasin ennast inglina. Kes suudab kaitsta kõiki, kellel on tiivad. Mu sisemus ei tahtnud kuidagi reageerida külmale ning kargele ilmale, mis paistis väikeste ribadega kardina tagant välja. See tunne on piin oma hingele ning soojale südamele. Ma tahtsin tagasi minna oma maailma, kus kunagi ei ole kurbust, pisaraid. See oli minu maailm, tiibadega ingli maailm, kes ei nutnud kunagi.

Kuid nüüd olen ma tagasi. See kõik on nii reaalselt ebareaalne. Ma ei tea, kus mu koht selles elus on. Ma ei tunne ennast õnnelikult, rahulolevana. Mu feigid silmad ja feik naeratus teevad mind, kui printsessiks teiste ees, õnnelikuks printsessiks, kuid see pole nii. See on kui suur ja lõputu unenägu, mis on kohutavalt jube ja väga reaalne. Mulle tundub, et ma ei kuuluks siia, sinna ega kuhugi mujale. See kõik on liiga ebahuvitav, vastikult kurb. Ma tahaks kuulata oma südant, mis ütleb, et ma ei annaks alla, ma võitleks lõpuni, kuni tuleb minu kord, olla igavesti ingel, tiibadega ingel.

See tunne põletab mu sisemuse miljoniks killuks ning korjab tükid, miljonid tükid või isegi triljonid tükid, üles ühekaupa aastate viisi. Nii on mu sisemus jälle koos ning see samune vastik ja kohutavalt nõme tunne saab uuesti mu sisemuse kustutada, lõhkuda, katki murda. Alatihti ei tea kuidas mu sisemus, hing, süda suudab reageerida sellisele ebareaalsele kohale nagu minu oma maailm. Väikse, kaitsetu ingli maailm. Mis on ühest küljest nii reaalne, kuid jällegi teisest suur must ebareaalsus.

Ilusad väiksed rohekad-kollased tiivad asetsesid jällegi mu seljal ning ma tundsin, et ma olin uuesti sündinud, täiesti uus. Jällegi tõusin ma tiibade abiga püsti ning lendasin edasi, otsides kedagi endasugust. Suurte lehtede tagant paistis välja hurmav ning kuum päike, mis kutsus mind enda poole, sinna, kus leiaksin igaveseks oma õnne. Kuid imevaikne hääleke äratas mind ning katkestas mu tee päikseni. Ma leidsin kellegi, kes tahab olla minuga, ainult minuga, mitte kellegagi. Ma sirutasin oma käe ning ootasin, millal keegi selle vastu võtab. Kuid seda momenti ei tulnud kunagi.

Taas hakkasin ma lohutamatult nutma, karjusin nii kuidas hing jaksas, lõin rusikatega vastu seina ning tahtsin ainult surra. See oli päev, mil ärkasin taas pisaratega reaalsusesse, oma kurba ellu . Tasapisi muutus mu meel rahulikumaks, silmist ei tulnud enam ühtegi kurba ning ekstreemset pisarat. Ma rändasin ringi, otsisin kedagi, kes murdis mu kesta ning sattus minu maailma.

Aastad möödusid inglitiivul ning ühel hurmaval päikeseloojangul leidsingi kellegi. Ma suutsin teda usaldada, rääkides oma seiklustest minu maailmas, väikese tiibadega ingli maailmas, nagu ma seda kutsuma hakkasin. Kuigi ma tundsin selle teise hinge oma kõrval, ei teadnud ma sellehetkeni, kes rammis mu rauast kesta sisse. Ta hoidis mind õrnalt ning ütles, et see oligi tema, kes istus abitult ühel lehel ning nuttis lohutamatult. Ma paitasin õrnalt tema põske ning naeratasin päikese poole. Ta oli toonud mu reaalsesse maailma rõõmu, naeru ning õnnelikud pisarad. Vahetevahel mõtlesin, mis saaks, kui ma läheks tagasi oma ebareaalsusesse ning jätaks ta minutiks või isegi rohkemaks üksi.

Ma tundsin kellegi pehmeid käsi oma käel. Ma nägin teda. Tema helesinised silmad ning sinakas-rohekad tiivad seljal panid mind koheselt armuma. Ta astus sammu ning seisis mu ees. Ma tõusin püsti ning päästsin oma tiivad valla. Ta ajas mind pilvedevahel taga ning see pani mind naerma. Ma olin õnnelik, väga õnnelik.

Päike äratas mu südame ning lasi mu hingel minna. See külm ning karge ilm ei piinanud enam mind kunagi. Lõpuks leidsin koha kus olla ning armastada kedagi, kes armastab sind samapalju vastu. Mu unenägu muutus päikseliseks ning kõige õnnelikumaks asjaks mu maailmas. Ma suutsin oma silmad sulgeda ning järgmine kord neid avada, sest ma teadsin, et ta on siin ja ei jätta mind kunagi.

Ma ei suuda siiamaani uskuda, et mu silmad sulgusid igaveseks kinni. Ma jätsin ta, kui oli tal raske. Tema silmis olen ma must, kõle päike, mis ei sära enam kunagi. Ta lahkus reaalsusest ning lukustas ennast minu maailma. Väikese ingli maailma, igaveseks, jäädes sinna ootama mind.

1 skatījumu
 
komentāri

Pašlaik nav neviena komentāra
Atstāj komentāru, un uzsāc diskusiju!

Blogs
Blogi tiek atjaunināti katras 5 minūtes