[usernames]'s blogs

Külm talveõhtu

On vaikne ja taevalaotus helendavaid tähti täis,
ma vaatan taeva - joovastusest pea mul ringi käib,
kõik nii rahulik ja hinge täitev näib,
südames on üksindus - kuid rahulik see endiselt...

Külm õhk mind köhatama paneb
ja sooja hingeauru tuleb suust,
vaatan kuud, siin valitsevas vaikuses,
see on tõeliselt ilus,
mul meenub - kui suvel palavusest
istusin kord suurte puude vilus.

Aga nüüd - on nii karge ja külm,
nii vaikne, tähti täis taevalaotus,
joovastus ja hinge täitev rahu.
Ärge mõelge - et armastus mu südamesse,
enam kunagi ei mahu,
olen lihtsalt tahtnud - olla omaette, veidi rahu...

Kõik me ihkame ja unistame.
Vihkame ja armastame.
Nutame ja naerame.
Tunneme ja unustame.
Me pole tunneteta.
Me oleme tõsised ja teeme nalja.
Me pole ükskõiksed ja tugevad,
Kõik lihtsalt ei näita kurbust välja.
Me oleme inimesed ja meil on nõrkused.
Me ütleme halvasti.
Meil on muutused.
Ja keegi meist pole täiuslik!

Õnn pole mägede taga.
Ta on seal,kuhu ei vii ühtegi rada.
Ta tuleb siis,kui sa ei oota.
Ta tuleb siis,kui kõige vähem loodad.

OLLA VEEL LAPS JA SUMADA LOMPIDES,
ASJADE OLEMUST KOGEDA KOMPIDES,
KASTEPIISKADES NÄHA IMEDUST,
KÄIA KARTMATA ÖID JA PIMEDUST.
PUUDUVAID VOORUSI MITTE ÜÜRIDA,
MITTE END TEADMISTE TORNI MÜÜRIDA.
ARMAST ARMSAMAX HÜÜDA TIHATA,
HINGEGA HOIDA JA VIHAGA VIHATA...

Oli tüdruk, kes näis olevat õnnelik.
Ta naeratas alati, ei läinud kunagi ta kelleltki abi paluma.
Ta lihtsalt oli, käis ja säras, vähemalt väliselt!
Aga tegelikult polnud selle tüdruku elu üldsegi nii särav.
Tema hinge ja südant oli mitmeid kordi parandatud ja purustatud..
Aga ükskord jäävad süda ja hing ikkagi purustatuks ja neid ei suuda enam keegi mitte iialgi parandada...või siiski?! Ah ei.!
Et miks keegi ei aidanud seda tüdrukut?!
Väga lihtne - kõik nägid ainult selle tüdruku välimist sära, kuid mitte keegi ei osanud vaadata tema hinge ega südant...