[usernames]'s blogs
Järgi oma südant. Ole enda vastu aus. Tee seda, mis teeb sind õnnelikuks. Veeda aega inimestega, kes toovad naeratuse su näole. Naera sama palju kui hingad. Armasta nii kaua, kuni elad. Ütle seda, mida pead ütlema. Paku oma abikätt, kui sa saad seda teha. Väärtusta kõike, mis sul juba on. Pühitse oma väikseid võite. Õpi oma vigadest. Andesta ning lase lahti kõigest, midas sa ei suuda muuta. Kõige tähtsam, ära unusta, et kõik ,mis su elus juhtub, peidab endas õppetundi ! :)
Must ja valge kass
Must kass keset teed,
vaatab minu poole,
pilgutab silma ja minekut teeb,
halva õnne tooja.
Liputades saba,
ta vaatab jooksus taha,
kas kardab ta mind,
või teab et midagi juhtub halba.
Kuid ma ei oota kaua,
astun sammu edasi,
ning äkki avastan end maast,
nina ja käed lõhki.
Enne kui püsti tõusen,
kuulen nurrumist selja taga,
ma vaatan ning mida ma näen,
valge kass hõõrub ninaga mu saabast.
Ta vaatab mulle otsa,
ei ühtegi pilgutust,
vaikselt minema hiilib,
ning tagasi ta ei vaata.
Kuid ma ei oota kaua,
tõusen püsti ja astun edasi,
ning äkki avastan…
| Sa unistad. | ||
| Sa unistad õnnest ja elust ja unistad armastusest, ehk vanadus jõudnud ju kätte, jõud kadunud liikmetest. Sa unistad õnnest ja elust, kui igavest elaksid ja õlgega taeva laotust, kui Herkules toetaksid. Kuid jalad on nõrgad kui pilpad- sa kastehein vikati ees. Pool kooljad ju oled sa elus, surm sibab su soonte sees. Su tunded mis väikselt veel hinges, ei puhu tuul lõkkele, seepärast-arm,iludus,iha- kõik jäta sa noortele. |
| kui kutsun kas tuled mu juurde, kui tahan kas kallistad mind. kui jah siis naeratus suule, kui ei siis haiget saab hing. kui küsin miks?siis vastust ei kuule, sest raske on vastata sul, siis kirjutan ilusa luule. kui kallis oled sa mul. | ||
| :) |
| lõpp | ||
| On algus lootust rõõmu täis, mis saab hiljem eks see hiljem näis. Kas tuleb hirm see lõpu ees, Või lõpp meid hoopis rõõmsaks teeb. Sa ootad lõppu nõnda väga, ja kestvus koorma all sa ägad. Ei sa tea kas peale lõppu tuleb algus uus, sul lõpu eel veel naeratus on suul. Kord lõppeb iga tee ja tegu, On lõpp nii väga surma nägu. Kuid ometi on lõpp ju uue algus, Ja surres paistab eemalt valgus. | ||
| lõpp |
Ma olen...,
Olen kustunud tuli,
Sinu südames..
Ma olen...,
Olen vaikinud linnuke,
Sinu aia oksal..
Ma olen...,
Olen osa Sinust,
Sinu mõistuses..
........................
Kuid Ma Pole...,
Pole Sinu ega kellegi teise,
Kuulun vaid endale..
Kuid Ma Pole...,
Pole Keegi ega Mittekeegi,
sest...Ma olen...
| Igatsen sind! | ||
| Mõeldes sulle... kurbus mul hinges närib. Igatsen sind neil päevil, mil sind mu kõrval pole! Meenutan neid ilusaid aegu, mil sinu kõrval sain ma olla. Koos veedetud ööd mul meelest eal ei läe. Su kallistusi väga vajan, sinu keha soojust tunda tahan, su lähedust ma väga vajan. Su huuled mulle meeldivad ja pilgud mind lummavad. Sust igapäev ma unistan ja loodan, et meid ühendab armastus suur. SIND MA VÄGA ARMASTAN JA IGATSEN |
Köigest millest hoolin,
on miilide kaugusel...
Ootamas seda hetke,
mil sind näen taas...
See meeletu vahemaa,
hinges piinamas...
Miks pead olema nii kaugel,
kuhu mu pisarad ei ulatu...
Kas palun vöimatut,
et oleksid koos minuga,
jagaksid seda mida soovin
ning olla koos önnelik...
Kuid see vahemaa,
mis meid lahutab,
miilide pikkune...
Sind ei näe,
oled hinges mul,
kuid südames tantsida soovin...
Tantsida lähemale sinule,
sinna kuhu ma kuulun,
oma südame ja hingega...
| kui sa ütleksid kordki.. | ||
| Kui sa ütleksid kordki, miks sa nii mulle tegid . Saaksin ma ka valust üle, millega sa mind piinad. Kui teaksin vaid, miks riidu läksime. Saaksin ma olukorda parandada, millega taastada me suhted. Mis mõte on siin olla, ja sammuda samu samme, kui tean et see midagi ei muuda, ning valu läheb suuremaks. Kui sa ütleksid kordki, miks sa nii mulle tegid. Hävitasid mu südame, mu elu, mu hinge. |
Seda õnne enne ei mõista
kui ükskord ta endal on käes.
Võid mistahes lahinguid võita,
kuid neist seda rõõmu ei näe.
Esmakordselt kui näed ta palgeid
ja kuuled ta hõiskavat häält,
vanad rõõmud on hallikas-valged
ja see üks on seeainus, mis jääb....