TÜDRUK:
Kui
ma naeratan, tähendab see ilmselgelt, et ma olen õnnelik.. aga Sa pole
ikka aru saanud, et ma oskan naeratada ka siis, kui ma tegelikult õnnetu
olen. Ma arvasin tegelikult, et sa tead mind paremini, kui ma ise. Ma
eksisin. Sa ei saa teada, milline ma olen, kui ma isegi selles eriti
kindel pole. Ehhki ma ütlesin Sulle, et me ei saa olla enamat kui
sõbrad, on mul ometigi praegu nii valus. Ma sain haiget ja Sina ei
üritagi midagi paremaks teha.
See, kuidas me mõlemad olime just
haiget saanud, oli kõige selle põhjuseks. Me olime kaks murdunud kildu,
mis üksteisega kokku sobisid. Me olime nagu see sõbrakaelakee, mis
keskelt kaheks tükiks murdub. Ometi sobis Sinu poolega peale minu oma
veel ka kellegi teise oma.Ma arvasin, et Sa kingid kollaseid tulpe
ainult mulle, aga kui ma nägin Sind hästi lõhnava kimbuga tema ukse
taga, purunes mu poolik süda miljoniks tükiks.. Pisikesteks juppideks,
mille osad tuleb nüüd Sinul üles otsida ja kokku teipida. Tegelikult ma
isegi lootsin, et Sa ei ole selline nagu tema.. Et Sa lihtsalt ei võta
väikest osa minust kaasa, nagu tema tegi seda poole minu südamega. Te
olete kõik ühesugused. Hoolimatud.
POISS:
Ma saan aru
küll, kui Sa võltsilt naeratad. Ma olen selle pika tutvuse jooksul ära
õppinud – tegema vahet tõelisel ja valel. Ma tean kes Sa oled. Sa oled
keegi, kes on imeline, vaimustav ja kohutavalt kallis. Me ei saagi enam
olla enamat kui sõbrad – see rong on nüüdseks juba läinud. Ma armastan
ainult teda, aga Sa pead teadma, et ma üritan seda Sinu heaks kergemaks
teha, aga mul ei õnnestu ennast kuidagi kaheks tükiks rebida. Andesta
mulle.
Sul on õigus, me olime mõlemad väga katki. Võibolla
liigagi. Kõike ei saa lihtsalt kinni õmmelda ja pärast seda arvata, et
kõik ongi korras. Sinu pool sobib endiselt kokku minu omaga, kuid midagi
jääb puudu selleks, et seda liigitada armastuse, mitte sõpruse alla.
Lihtsalt üks pisike tükike, mis on küll tilluke, kuid ometi nii vajalik.
Kollased tulbid ongi Sinu lilled.. talle kingin ma punaseid roose.
Lilled peavad kokku sobima inimese loomusega. Sina oled nagu kollased
tulbid – pehme, armas, hooliv.. ja õrn. Haldjalik. Ma kardan Sind
puudutada, sest Sa võid katki minna. Aga tema, ta on nagu roosid,
punased roosid – graatsiline, kindel ja kallis. Ma ei saa Sind kokku
liimida, sellega pead Sa ise hakkama saama.
Ma tahangi pisikest
osa Sinust alati endaga kaasas hoida, ilma, et Sa selle läbi
kannataksid. Mitte, et ma ei hooliks. Mul läheb selleks lihtsalt aega
Kommentaare veel ei ole.
Lisa kommentaar, ole esimene!