Uskumatu, kui palju võib inimest igatseda, kuigi kohtumisest on möödas alles 3 päeva... Kuid see teadmine, et peab veel 2 nädalat vastu pidama, ilma Teda nägemata, on nii raske... Ma kirjutan talle iga päev, paberile pastakaga. Sest tunnen, et käsitsi kirjutades panen kirja sisse rohkem ennast. Kirjutan Talle, mida päeva jooksul olen teinud, mida tundnud. Kavatsen Talle kirjapaki anda, kui Teda näen, 31.detsembril. Päris palju kirju koguneb selle ajaga. Ma ei tea, kas Ta neid kõiki lugedagi viitsib, aga kirjutangi rohkem enda jaoks. Kirjutades tunnen ennast Temaga seotuna, saan oma tunded välja elada. Niimoodi kirju kirjutades tekib tunne, nagu Ta oleks kuskil sõjas või et Ta on üldse mu ettekujutuse vili...Ma armastan Teda nii väga ...

Meeldib! 1