Läbi pruuni pudeli põhja
vaadates mänglevaid leeke,
mõtlen mil viimati pükstes
kandsin ma viike.
Kellegi pulmad või matused,
ammugi ei adu enam,
jalad villis, käed rakused,
vaimusilmas oled mul kõige kenam.
Tuld jälgides taas leian end mõtelt,
milleks peaks üldse olema mina.
Pärin siis sellelt hetkelt,
kus ja kuidas oled sina.
Ei ole kommentteja vielä.
Jätä kommenttisi, aloita keskustelu!