"Hoia mind oma käte vahel, ära lase mind lahti! Ma tahan jääda igaveseks Sinuga!" ütles tüdruk poisile, kui nad jalutasin teineteise embuses läbi õrnalt valgustatud pargi. Poiss ei vastanud selle peale midagi ning võttis tüdruku veel tugevamini enda embusesse. Nende tee viis poisi kodu poole, kus nad rääkisid kõigest ning üks asi viis teiseni...
Peale unustamatud ööd paistis olevat kõik korras, kuid peagi avastas tüdruk, et asi oli kõike muud kui korras: nimelt tüdruk ootas last.
Ta ei julgenud seda poisile rääkida, veel vähem oma vanematele. Ta ei teadnud mida teha, kuigi tema suurimaks unistuseks oli saada omale poeg. Tüdruk oli kõiges 16-aastane ega teadnud vanemaks olemisest midagi. Ta otsustas nõu pidada oma ristiemaga, sest ta teadis, et ristiema toetab teda. Nii aitasgi ristiema tal arstile aja kirja panna ja läks sinna kaasagi. Tüdruk kaalus tõsiselt aborti teha ja ristiemagi lootis selle peale.
Peagi jõudis kätte kokkulepitud abordi aeg ja kõik oli läbi mõeldud ja valmis aga enne veel helistas tõdruk tollele poisile ja rääkis kõik talle ära. Teisel pool telefoni ei kostunud sõnagi, kõne lõppes.
Igatsust ei saa sundida ega minema tõugata. Ta tuleb ja läheb siis, kui
ise tahab. Ta ei hooli sinust ega su tunnetest ega sellest, kui su süda
murdub meenutades kedagi, kelleni sa ei ulatunud.
Vabastada end temast on võimatu, sest ta surub oma küünised niivõrd sügavale hinge, et rinnus on tunda tõmblevat pakitsust.
Ta
on ühtaegu kurat ja ingel, kes töötavad närvilõpmete kallal käsikäes,
tagudes neid vaiksete summutatud löökidega, et jõuda südameni, mille
purustamine või millele halastamine sõltub täielikult neist endist.
Sinust
saab torm, kes püüdleb vabaduse poole, oled justkui kanaarilind, kes
püüab end pigistada läbi kitsaste puurivõrede, teadmata, et nende vahed
on liialt kitsad, et neist läbi tungida.
Oled lõksus, ega saa end
vabaks. Peksled tiibadega, püüdes purustada takistavaid metallvõrusid
enda ees, ent seegi on tagajärjetu. Oled surutud ruumi, kus labürindil
puuduvad väljapääsud.