On natukene imelik kirjutada kevadel lumest. Mitte et see oleks midagi
erilist, kui Eestis maikuus lumi maha tuleb, aga just sellepärast, et
alanud soojad ilmad sunnivad unustama kõik, mis lume või
miinuskraadidega seotud. Minul on aga sellest kirjutamiseks hoopis teine
põhjus. Ja selleni jõuame läbi vihma ja fiktiivse vihmajumala. Nimelt
meenus mulle täna, kuidas Douglas Adams oma "Pöidlaküüdi reisijuht
galaktikas" triloogia neljandas raamatus räägib rekkajuhist nimega Rob
Mckenna, kes on tegelikult vihmajumal ilma ise seda teadmata. Kõik mida
ta teadis, oli et tema tööpäevad olid vastikud ja nendele järgnesid
vastikud puhkepäevad. Kõik, mida pilved teadsid, oli, et nad armastasid
teda ja nad tahtsid tema lähedal olla, teda ülistada ja teda veega
kasta.
Rob oli kusagilt lugenud, et eskimotel oli üle 200 erineva sõna lume
kohta, ilma milleta nende vestlus oleks ilmselt läinud väga
monotoonseks. Nii nad tegid vahet õhukesel lumel ja paksul lumel, kergel
lumel ja raskel lumel, lögasel lumel, rabedal lumel, lumel, mis tuli
kerge lumesajuna, lumel, mis tuiskas hangedeks, lumel, mis tuli su
naabri saabaste talla alt üle kogu su ilusa puhta iglu põranda, talvisel
lumel, kevadisel lumel, lumedel, mida sa mäletad oma lapsepõlvest, mis
olid nii palju paremad kui mõni teie kaasaegne lumi, peenel lumel,
sulgkergel lumel, mägede lumel, lumel orus, lumel, mis langeb hommikul,
lumel, mis langeb öösel, lumel, mis langeb äkki just siis, kui sa läksid
välja kala püüdma ja lumel, millele vaatamata kõigile sinu
jõupingutustele, et neid koolitada, on huskyd pissinud. Rob ise oli üles
kirjutanud üles 131 erinevat vihmatüüpi ja talle ei meeldinud ükski
neist.
Mina olen täheldanud ja kirja pannud seda ideed järgides juba
küllaltki palju erinevat tüüpi üksildust. Ilmselt just sellepärast, et
kui ma nendel vahet ei teeks siis ma oleksin väga õnnetu. Paljud neist
meeldivad mulle, kuid enamik on siiski vastukarva. näiteks number 6:
Üksildus, mida sa tunned, kui sa näed kaubanduskeskuses noori paare
käest kinni käimas. või näiteks number 22: Üksildus, kui tuled koju ja
seal pole kedagi ja tuba on liiga külm. Muidugi, nagu ma ütlesin, on ka
sellist üksildust, mis ei ole negatiivne. Näiteks number 8: Üksildus,
mida sa tunned, kui sa oled väsinud ja tahad üksi olla. või siis 38:
Üksildus vetsus, kui sul on kõht korrast ära.
Tegelikult ei ole üksindus minu jaoks nii masendav. seda seepärast,
et ma olengi üksi. Hullem oleks, kui ma elaks kellegiga koos ja oleks
ignoreeritud või et mu pere ei tahaks minust midagi kuulda. Seega ei saa
viriseda et see üdini halb oleks. Üksindus vormib inimest palju
iseseisvamaks. Ma olen saavutanud eesmärke spordis ja kaalu
langetamises, mis ilmselt oleks kellegiga koos elades olnud raske.
Mulle on antud mingi tobe karjas olemise tahe. Ja kahepealine kari
on minu jaoks juba piisav. Mulle meenub lapsepõlvest, kuidas ma pidin
alati naabripoisiga koos kõike tegema, prügi viima, poes käima jne.
Vanemaks saades on tahes-tahtmata tulnud olla teatud olukordades üksinda
ja loota vaid iseendale.
Kui ma esimest korda üksi reisisin, pidin minema tööasjus Šveitsi.
Lend toimus ümberistumisega Vantaas, see oli teine kord minu elus
lennata. Šveitsis pidin ma aga istuma rongile ja sõitma Šveitsi teise
otsa, Zürich-ist Basel-isse. Ka see rongisõit oli ümberistumisega. Veel
enam, kuna mu hotell oli äärelinnas Prattelnis, tuli mul veel varem
mingis teivasjaamas maha ka minna. Olgu öeldud, et ma saksa keelt väga
ei valda ja mõistagi, oli seal maal kõik saksa keeles. Ja et teha asju
veel keerulisemaks, siis on Šveitslastel veel mingi oma dialekt, nimega
swissdüsch, mis on umbes nagu saksa keel läbi MSN-is kasutatava
lühendatud slängiprisma. Lühidalt öeldud, nautisin ma hotelli jõudes
üksindust number 38. Peale sellist valgustavat kogemust on muidugi
reisimine olnud minu jaoks käkitegu. Seega ongi üksindus pigem kasuks
kui kahjuks.
Hing vajab aga midagi rohkem. Ilmselt on inimesel vaja kedagi
kellega hetki jagada ja kellele raskel hetkel toetuda. Lisaks muidugi
minu kupli alt vaadates, naiselikku hoolitsust ja hellust. Inimene on
võimeline seltsi leidmiseks palju ohverdama. Enamasti just on need
ohvrid moraali valdkonnast ja seetõttu pole sellisel seltsimisel
pikemaajalist perspektiivi (jah, ma räägin baaris naiste lantimisest).
Seega kipud pöörduma ikka mineviku kallale, kahetsedes tagant järele
valesti tehtud otsuseid ja mis kõige kibedam, meeletusi, mis jäid
tegemata...
Henüz hiç yorum yapılmamış.
Yorumunu bırak, tartışmaya başla!