Päikese all, sooja suvise päikese all,
istun varjus , jahedas, puhkan,
vaatan kuis kollane pall,
taeva all õhkab.
Temast armastust lehkab
otse mu näkku.
Mina vaid ohkan,
sest löödud on makku!
 Ohkan, sest ei saa veel olla seal,
seal, kus sina, mu kallis, seal, kus hea.
Ohkan ja vaatan lillele maandunud mesilast,
meenutan, oh meenutan seda armast last,
kes nüüd kasvanud sinuks,
kes nii erinev minust!
 

Severim!