Noorus ei ole lõputult jääv,
kunagi kortsus tööst väsinud käed.
Peeglisse vaadates seda kord näed,
jäljed ka näkku on on vajutand aeg.

Noorus ei ole lõputult jääv,
naerdes ja nuttes möödub me aeg.
Rõõme, et ikka rohkem võiks leida,
kurbus ja pisarad eelmale heita.

Noorus ei ole lõputult jääv,
kunagi aeg teeb armutu töö.
Peeglisse vaadab vaid väsinud pilk,
kuuled kuis ahjul laulis kord kilk.

Noorus ei ole lõputult jääv,
kunagi kõigest vaid mälestus jääb.
Minevik kurbuse endasse peidab,
mälestus kaunist jääb püsima endas.

Severim! 1