Kui ma olin kutsikas, esinesin ma Sulle
oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja
hoolimata paljudest näritud kingadest ja paarist mõrvatud padjast, sain
ma Sinu parimaks sõbraks. Kui ma olin pahandust teinud, vibutasid Sa
oma sõrmega minu poole ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga siis Sa
leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu kõhtu sügada.
Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla.
Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu
saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem. Me
käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis , autosõitudel,
jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest Sa ütlesid, et jäätis on
koertele halb) ja ma tegin pikki uinakuid päikese käes, oodates, et Sa
päeva lõpul koju tuleksid.
Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma
karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin
Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste.
Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin
rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid.
Tema, nüüdseks Su naine, ei ole “koerainimene”, aga ikkagi tervitasin
teda meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin
õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu
erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin
samuti nende eest hoo#!?!#eda. Aga te muretsesite, et ma võin neid
vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või
kuuti. Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis.
Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest
hoides üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse,
uurisid mu kõrvu, ja tegid mu koonule musi. Ma armastasin kõiki nende
puudutusi, sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin
neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud.
Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi
unistusi. Me ootasime koos Sinu auto mürinat sissesõiduteel. Kunagi oli
aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa rahakotist välja
minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid
Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat. Ma ei olnud enam “Sinu koer”
olin “lihtsalt koer” ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu
peale teha tuli.
Nüüd on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite
korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma
“perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin Sinu ainus perekond.
Olin autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal
lõhnas koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar
paberit ja ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad kehitasid
õlgu ja saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja
võimalust leida kodu keskealisele emasele, mis siis, et paberitega.
Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta
karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!” Ja ma
muretsesin tema pärast ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles
jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning
austusest kõigi elusolendite vastu. Andsid minu kuklale
head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast minu
kaela- ja jalutusrihma. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.
Kui Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt
teadsid Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise
hea kodu leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”
Nad on nii hoolitsevad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende
kiire graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin
oma isu juba mitu päeva tagasi. Algul, kui keegi minu puurist möödus,
sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina… et Sa muutsid oma
meelt, et see oli vaid halb unenägu… või et see oleks vähemalt keegi,
kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa. Kui mõistsin, et ma ei suuda
tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute kutsikatega, kellel ei ole
minevikku, mida meenutada, taandusin kaugesse nurka ja ootasin.
Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu juurde tuli ja tatsasin temaga
piki vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa. Ta tõstis
mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus
oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma
juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud. Nagu minu loomuses oli, olin
tema pärast mures. Ta oli murdumas koorma all, mida ta kandis ja ma
teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust.
Õrnalt asetas ta žguti mu esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar
mööda tema põske. Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud
Sind aastaid tagasi. Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja
tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt
lamama, vaatasin tema silmadesse ja pomisesin: “Kuidas Sa võisid?”
Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii
kahju!” Ta kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha
kindlaks, et ma läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks,
solvataks ega hüljataks ja kus ma ei pea ise enda eest hoolitsema --
kohta täis armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju
erinevamasse paika. Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle
hetkeks saba liputades märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud
temale suunatud. See oli Sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees,
sest ma mõtlesin Sinust. Ma mõtlen Sinust ja ootan Sind igavesti.
Ehk näitavad teised Sinu elus ka Sinu vastu sama palju truudust ja
lojaalsust.
Lõpp.
Märge autorilt:
Kui “Kuidas Sa võisid?” tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui minu
omadesse, kui ma seda kirjutasin, juhtus see kuna see on tõsi. Lugu mis
juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad varjupaikades.
Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel, ajalehtedes,
ajakirjades ning varjupaikade ja loomakliinikute teadetetahvlitel.
Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis, et
iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust ja,
et teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga
ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda.
Anna palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita teha kõik (ravimid,
kastreerimine, süstid), mis võiksid ära hoida mittesoovitud loomad.
Saada see lugu palun edasi, mitte selleks, et teistele haiget teha või
neid kurvastada, vaid kuna see võib päästa kas või ühe mittesoovitud
kodulooma. Pea meeles, et nemad armastavad tingimusteta
said nüüd
loomade
tundest
aru ???
kui sa oled
minuga
nõus et EI!!
loomade
piinamisele
siis roheline
kui ei siis
punane !
KOMMIGE!
mida
arvad
Sellest !?
PS:kommige
nii tuttava
&mitte
tuttavad
?!
SA SAAD
AIDATA !
Henüz hiç yorum yapılmamış.
Yorumunu bırak, tartışmaya başla!