lev tunne on olla elus ülev tunne on hingata taas hõisata lõbude melus käia nii et pea pole maas varem kõik mu sees oli hall ka armastus hallina näis nagu kurbuses nõretav pall meretormides huitamas käis minu pisar oli mu mereks tuulepujedeks masendus elu muutus tapvaks mereks õnn ei olnud mu lahendus värisesin ja kartsin ennast ise põlvili enese ees oli naeratus kulla hinnaks ära uppus pisara vees miks võttis ,miks oli see nõnda et pulbitses kurjus mu sees miks ei näinud ma elu hinda miks seiskusin enese ees näen päevade priiskavat valgust üha rohkem ma rõõmustan olen eneses avastand selgust neelan lonks haaval sõõmuga nii jalutan elutee rajal olen arbuja enese sees vahel aastaid on sellejaoks vaja et leida see vajalik tee.

Severim!