üksindus sügisel.
45, Rapla, Estonija

  vhest vaatan taevase tähti ja pisarad voolavad,peast käib läbi tuhandeid mõtteid.oled astunid sammu suurde maailma,kui järsku avastad ,et oled täiesti üksi on vaid tuul ja lehed,mis keerutavad vaikselt viisikest,suu kõrvades,sull pole armastust....ja kaastunet sa ei vaja.kas selline ongi elu,millest unistanud olen? inimesed keelest kord hoolisid kaovad kaugustese ja ja unustavad sinu,unustavad su olemasolu,kudas nad sind kord armastasid.sinu püüdlused purustatakse hetgega,enne kui sa jõudsid need realiseerida ning sinu sõnad on kui tuul,jääb vaid lootus edasi elada.
 

12 pregleda
 
Komentari

Još nema komentara.
Ostavi komentar, započni diskusiju!

Blog
Blogovi se ažuriraju svaka 5 minuta