on elutorm meid kõiki kord räsinud,
loopinud kui tuules lehte või prahti....
oleme olnud kõik siis meeletult väsinud,
ning tahtnud loobud,öeldes kõigest lahti...

kuid elus on palju,mida leida ja otsida,
on palju,mille pärast raskusi trotsida...
isegi,kui vahel tunned taas saamatust,
ei kustutata sind, veel saatuse raamatust


võid ju püüda olla hoopis keegi teine,
kuid kõik on tänagi nii,nagu oli ka eile...
ei suuda keegi hüpata üle oma varju,
elu kord on selline,parem sellega harju....

Pëlqen! 4