Päevad pikenevad
Ööd on rahutud nende vahel
Hommikuid ei olegi
Olen meie mälestuste nõrkev ahel.
Piisk piisa haaval tilgub räästast alla vesi
Tuul painutab puid
Tunnen, kuidas kellegi vari silitab mu jääkülmi käsi
Rõske, raske vaikus summutab me tuba
Nii neetult tühjaks jäi see pärast sind
Kas siis armastuseks oli vaja Looja luba?
Kütsin ahju - tuba oli vingu täis
Tükk tüki haaval viskan su pilte tulle
Kõik nii mõtetu ja sünge näib
Mere kutsuv kohin
Tume taevas - eemalduvad haneparved
Näen su kujutist inimtühjas laevas
Meelepete, mille udu hajutas!
Kaarna kaeblev karje
Kellegi tasane ümin,
siin samas mu selja taga
Minu südamavalu ja mõtete sumin
Ja nii ma viskan kleidi ihult maha
Lasen kutsel ennast haarata
Jäised lained katavad mu keha
Jäi leekidesse mattuv tare mu palja selja taha.
Nuk ka ende komente.
Lini komentin tuaj, filloni diskutimin!