Su silmadesse pilku heites, nägin nendes imet ma –
Ei nende sära pilved peitnud, kuid üksikuina näisid nad.
Ja tilkus valust verd mu süda, kui andsid mulle tunded, ilmselt
Armastust ei suutnud näha, sest päevast päeva olid pinges.Sa teadsid – kustumas kõik lootus, kuid arvasin, et suudan säästa
Sind, kui lõpeb viimne ootus - embus suutnuks meid ehk päästa.
Kuid lollilt uskusin ma end, et embuses kõik valu kaoks,
sest nägin vaid, et tõelist õnne jätkus ainult Sinu jaoks.

Sinu jaoks need tuhat korda, tuhat suudlust tõid Sul hellust.
Kuid hämarikul küünlasäras tuli kahtlused tõi ellu.
Ei uskunud Sa Armastust, mis soov mul oli anda Sulle –
siiski sisimas Sa teadsid, mõtlen iga päev vaid Sulle.

Me Armastuse pärast palveid kuulis iga päev ja tund,
kuid see ei hoidnud küünalt elus – ju siis oli see saatuse sund.
Ei enam küsi küsimusi, kui vastustest ma näen vaid und.
Ma tõde tean ju nendetagi, sest siirust meie vahel poln’d.

Kord tabasin ma Sinu pilgu, mu hinge sööstis tunne taas,
et olen kaugelt taevatähelt - kaugelt, kaugelt imemaalt.
Kas meenub Sul see uinumine hellalt pehmes soojas süles?
Või kirg, mis kadus nõnda äkki, võttis minnes mälu ühes?

Möödus Arm ja kadus ilu. Mälestused üheskoos
kõik pudenesid sajaks killuks me kurvalt lõppen’d muinasloos.
Mu Armastusest täitund elu roosi kombel kokku kuivas,
Nüüd ei oota Sinu kõnet, elan valutult ja tuimalt.

Kaikaid kodaraisse elu justkui loopis mulle süüta,
kuid, kui möödub kõik see valu, suudan ma ka käega lüüa.
Andesta, et süda Sinul’ mõeldes varsti mind ei piina,
suudan unustada olnu - valet taga ma ei leina.

Sul lahkuda ma palusin, kui selgus tõde valus meil
ja edaspidi lootus käia Sinuta neid eluteid.
Ei enam Armastada proovi - ei Sind, ei kedagi ka teist.
Ma sulgen südame kui hoovi, lukustudes kõigi ees.

Patīk 3