Seisan akna ääres ja vaatan õue.
Väljas on pilkane hilissügisene pimedus ja vaikus.
Sealt kumab vastu vaid õunapuu all põlev hauaküünal.
Ainuke helendav laik pilkases pimeduses, Sinu haual.

Pisarad voolavad...

Täna on Su 1. surmaastapäev.
12 aastat pakkusid Sa meile rõõmu.

Sa ei tea, kuidas ma Sind taga igatsen.
Ei loe sõnad, vaid see, mida tunnen.
Ma ei oska lihtsalt kirjeldada seda tunnet.
Ma lihtsalt ei suuda.

Sa olid unikaalne.
Sinule ei ole, ega tule asendust.

Panen Su kaelarihma kappi tagasi.

Puhka rahus.
----------




aasta 1996 - Mina ja 2-aastane Victoria-Jeanette

Patīk 1