Rannast
veidi sisemaa poole õli-, leiva- ja viigipuud ning viinamarjapõõsad,
tuule eest kaitstud orus, kahe väikese mäekünka vahel, metsõunapuud ja
astelpihlakad, kaldale lähemal aga juurviljaaiad.
Kaua nautisin
kõrgendikult laugjat, lainelist maastikku. Graniidi, tumeroheliste
leivapuude ja hõbedaste lehtedega õlipuude vöödid laiusid mu ees nagu
triibuline tiigrinahk. Kaugemal lõunas voogas alles mässav meri, lõputu
ja üksik, mis ulatus Liibüani. Ta märatses ja kohises, nagu tahaks Kreeta alla kugistada.

Mulle näis, et selline Kreeta
maastik sarnaneb hea proosaga: hästi läbimõeldud, sõnaaher, vaba
ülepakkumistest, jõuline ja ohjeldatud. Olulise andis ta edasi kõige
lihtsamate vahenditega. Ta ei vigurdanud, ei kasutanud mingeid trikke
ega retoorikat. Mis ta ütelda tahtis, seda ütles ta meheliku karmusega,
ent nende karmide joonte keskel võis Kreeta
looduses tabada ootamatut tundelisust ja õrnust - tuuletuis mäelõhedes
lõhnasid sidruni- ja apelsinipuud ning lõputust merest taamal hoovas
ammendamatut poeesiat.
Kreeta, sosistasin, Kreeta. Ja mu süda lõi kiiremini.

Katkend Nikos Kazantzakise romaanist "Alexis Zorbas"