Kõnnib rahva hulgas, mis nagu
jõgi vajub kahele poole,
pilgus otsimine, vahib kord
ühele otsa, teisele,
kätest otsib, pilgust (kas selles on süda? ) ,
naeratusest (kas selles on õnn? ) ,
kulmust (kas selles on viha? ) .
Otsib sinitaevast, merelainest
rahutuna, ei tea isegi mida.
Lootus nagu rautatud ratas läbi savi-
veereb, ei jää kinni.
Kus on uus elu ,tulevik?
See oodatav ilmutus?
Uut viisi otsin- Autode mürinaist,
uut virvendust- laineharjal.
Uut kõnnakut,
uut keelt, mida veel keegi ei tunne
ega aimagi.

Patīk 11