Teine osa.

Eelmises osas:

"Me ei rääkinud. Jalutasime mööda kitsast metsarada.. Ja siis helises ta telefon .".
"Jah; mis mureks" telefoni vastuvõttes.
Teiselpoole telefoni "Kas Aleks "
"Jah"
"Ma olen Riho. mul oleks hädasti su abi vaja kas saaksid tulla"
"Oota korra" Aleks võttis telefoni kätte ja ütles mulle "Kallis ma pean korra ära käima, mul ei lähe kaua , kas tuled ka?"
"Ei ma jään siia siin on nii ilus ja rahulik, ma ootan sind siin." Ma naeratasin talle ja suudlesin.

"Ma vaatasin kuidas ta läheb, kuni ta kadus silmapiirilt.
Kuulasin linnu laulu. See oli nii ilus.
Taevas muutus halliks ja tekkis tugev tuul. Ma ei teinud sellest väljagi.
Ühtäkki kuulsin selja taga maas olevate okste praginat. Vaatasin ehmunult seljataha. Ma mõtlesin et see on Aleks aga seal polnud kedagi.
Jalutasin natuke maad edasi seal oli üks känd ma istusin sellele. Tuul sasis mu juukseid. Seal oli nii rahulik. Kõik oli täiuslik ainult et Aleks oli puudu.
Kuulsin taaskord oksapraginat. Ma ei teinud sest väljagi, sest ma mõtlesi , et Aleks tuleb. Et ta tahab mind üllatada .
Kuid ei . See oksa pragin muutus üha tihedamaks ja valjemaks. Ma teadsin, et keegi on mu selja taga aga kes seda ma ei teadnud. Ma sain aru, et see pole Aleks. Mees keda ma üle kõige armastan.
Ma vaatasin hirmunult seljataha. Seal oli hunt. Ma vaatasin temaga tõtt. Ma olin hirmul.
Vaatasin siis ümerringi, et äkki n Aleksit kusiklo näha. Kuid ei olnud.
Ma värisesin üle kogu keha. Ma tõusin. Ma hakkasin taganema ja see hunt hakkas lõrisema.
Tal olid väga suured kihvad. Ma kartsin meeletult.
Kuulsin jälle oksa praginat ja tihnikust tuli veel hunte. Neid võis olla mingi 6-7 .".
"Karen, miks sa meile oma unenäost räägid see ei puutu ju asjase." ütles uurija.
"Palun kuulake mind ära. Te ju ise tahtsite, las ma siis räägin ka.".
Uurija oli siis nõus kuulama , kuigi mõtles, et see on mõttetu.
"Kuhuma pooleli jäingi?" küsis Karen uurijalt.
"Et te nägite oma unenäos tihnikust välja tulevat 6-7 hunti" vastas uurija.
"Ahjaa"  naise pilk muutus mõtlikuks aga ta siiski jätkas rääkimist.
"Ma olin meeletult hirmul . Nad kõik tulid minu poole.
Ma tahtsin ära joosta  ja nii kui ma end ümber pöörasin olid ka seal hundid.
Ma värisesin üle oma kere. Mul oli raske hingata.
Jah, mis sest, et see on unenägu aga see tundus nii reaalsena." Karenil voolasid pisarad mööda põski alla. Ta vaatas uurijale otsa ja jätkas.
"Ma tunnen seda praegugi. Ma olin sügaval metsas. Ma ei osanud enam midagi teha.
Ma hakkasin karjuma.
Ma tahtsin et Aleks tuleks aga teda polnud mitte kusagil. Ma ju kartsin nii väga.
Ma teadsin, et need hundid tapavad mu.
Nad tulid aina lähemale ja lähemale."


Jätkub
Mõte ei liigu enam edasi hetkel!

Patīk 4