Loomadel olnud Neegri Johniga igavene häda. Neegri John olnud nimelt must kui muld. Ise ta seletanud, et see värv ta vanematelt päritud. Ema olnud tal must kui tõrvapapirull ja isa must kui autokumm.
Eriti just sügiseti, kui ööd juba pilkaseks muutusid ja lumi veel taevast alla polnud jõudnud sadada, ei paistnud Neegri John üldse välja, kui ta metsa vahel liigelnud. Kord jooksnud Põder talle otsa, kord põrutanud Hunt täie hooga selga. Sellepeale oli kogu mets Neegri Johni hala ja hädaldamist täis ja ülejäänud metsarahvas ei saanud ennast välja puhata. Magamatusest pahur Jänes näiteks pole aga üldse meeldiv tegelane, teadnud Karu teistele loomadele rääkida, ise värskelt armistunud kõrva hellalt käpaga siludes.
Võtnudki siis lõpuks loomad nõuks Targa Vanaeestlase käest küsida, kuidas olukord lahendada. Targal Vanaeestlasel olnud hüva nõu varrukast võtta. Tagunud natuke trummi, teinud paar tiiru vasakul kannal ümber oma telje, joonud klõmaka miskit hägusat vedelikku, küsinud loomadelt vaevatasuks sada puuda pohlasid ja ulatanud siis seepeale tuubitäie pastat ja harja. Lugenud veel sõnad peale, et loomad käseksid Neegri Johnil iga päev kaks korda nende vahend

Patīk