Kevade on jälle tulnud,
tänavad ju porised;
rõõmsalt käratsevad jälle
varesed ja varblased.
Kraavid-ojad uhkelt jälle
merd ja jõge mängivad;
päkapikud Seene-Mikud
samblastel joht kängivad.
Rästaslindu, lõorahvast,
teisigi ju kuuleb-näeb,
väike putuk, alles virgund,
omi siivu sirgu säeb.
Tillukesed lillelapsed
kulustikust pistvad pääd -
ettevaatust, kullakesed!
jürikuul veel kotis jääd.
Metsanõlval, päiksepaiul
ehib ergas pajupuu -
esimene mesilane
siurab sinnapoole ju.
Ning siis päike kõrgel kaarul -
küllap tema kõike näeb -
ning mis nüüd veel unimütsid,
neile suured silmad teeb.
Pašlaik nav neviena komentāra
Atstāj komentāru, un uzsāc diskusiju!