67, Tallinn, Estonia
Kõik me räägime siin armastusest,suurtest tunnetest....Mina tahaksin rääkida surmast.Lähedase kaotusest ja sellest piinavast hingevalust.On möödunud 2 aastat,kuid süükoorem ei vähene ja ära võtta saaks selle vaid inimene,keda enam ei ole...
Istume haiglas palativälisel nahkdiivanil,tulime,et olla koos meile jäänud väheses ajas.Väga napis ajas,millest teadsime vaid meie,mõned lähedased.Olin käinud paljudel kordadel vestlemas raviarstiga ja teadsin,mis minu kõrvalistujat lähema kuu või paari pärast ees ootab.Ka haige küsimustele oli arst vastanud.Kuid tegi seda minu soovist lähtuvalt,veel mitte öelda tõde.Mul oli lootus ja ma ei tahtnud,et see võetakse minejalt.Tahtsin,et ta võitleks...Miks ma siiani ei saa üle sellest,kui ta siiralt meid õnnetundega vaatas,öeldes,et kuu aja pärast on kops korras ja kõik saab korda..Mina teadsin,mis see tähendab,ma ei suutnud öelda tõde,suutsin vaid noogutada.Ma valetasin talle,ma valetasin,kuigi teadsin...Kas ta andestaks selle mulle.Tundsin seda kõik järgneva perioodi,mil ta veel olemas oli...Ta uskus mind,usaldas,lootis...Jõudis kätte aeg,kui ta enam ei lootnud...ja mul oli häbi..miks ma petsin!Tahaksin andeks paluda,väga tahaksin...
Kas leevendab minu süütunnet see,et olin valinud jääda temaga kuni lõpuni, ,kaotades samal ajal oma isikliku elu,oma unistused,oma kodu ...Nüüd ma tean,inimene ,keda raskel hetkel kõrvale vajad,tulebki oma väärtustes esile just siis,kui sa vajad tuge...Ma olin elanud väärtuseta inimesega ja kaotasin väärtusliku.Ma olin teinud õige otsuse ja valiku.....
17 skatījumu
Pašlaik nav neviena komentāra
Atstāj komentāru, un uzsāc diskusiju!