Palju Õnne Kasutaja YouMakeMeHappy-!!!!!!!
See on siis selle järjeka viimane osa ja kõikidest osadest pikem. Selles peaks olema rohkem põnevust, kui mingis teises osas. Loodan, et teile meeldib see osa ja sooviks tagasisidet.
________________________________________________________________________
#4
Nüüd olin ma enam kui kindel, et siit majast lahkun ja Robbie maha jätan. Tormasin majast välja ja istusin autosse, mille ma eile maja ette parkisin. Isutsin autosse ja oleksin parema meelega siit minema sõitnud aga nüüd meenusid mulle autovõtmed, mis öökapile jäid. Ja mis peamine, ma sain ju autosse sisse... kas ma ei pannudki autot eile lukku siis
#5
„Kurat, mul on pea täiesti sassis,“ ütlesin endamisi. Kas ma otsin võtmed või telepordin ennast. Aga ma saan ju asju ka liigutada, äkki õnnestub mul nii võtmed saada? Proovisin öökapilt võtmeid endale tuua, aga see ebaõnnestus. Ah, telepordin ennast Jackobi juurde. Mõtlesin Jake’le ja olingi venna korteris elutoa diivani peal. „Jake!? Jake, kas sa oled siin!?“ hüüdsin venda elutoast, aga tema asemel tuli köögist Chaz. „Kuidas sa siia said?“ esitas poiss küsimuse. „Halloo, ma olen ka teleportija,“ vastasin poisi küsimusele. „Jah, aga sa ei teadnud ju kus me elame,“ ütles poiss mulle ülbelt. „Muideks, ma käisin ju ennem siin. Ja palun, kas sa võiksid öelda, kes mu vend on?“ nähvasin talle. „Su venda ei ole siin. Ja pealegi Jake ei öelnud sulle meie korteri numbrit. Ma küsisin tema käest, nii et kuidas sa siia said?“ küsis Chaz ja tuli mulle ligemale. Meie vahel oli nüüd umbes viis meetrit. „Kui Jake sulle ei öelnud, siis ütlen ise. Mul on uus võime. Nimelt, kui ma teatud inimesele mõtlen, siis telepordin ennast tema juurde, ilma, et peaks teadma, kus ta elab. Järelikult peab Jake siin olema, sest ma mõtlesin temale, kui ta oleks muljal, siis oleksin ma teises kohas,“ rääkisin talle. „Ta teleportis ennast just siis ära, kui sina siia tulid,“ ütles Chaz rahulikumalt ja läks elutuppa. „Kas sa tead, kuhu ta läks?“ mu hääles oli tunda juba murelikkuse noote. „Ma ei tea. Neil oli Mariega tüli ja siis nad teleportisid end kuhugile ning nad võtsid ka Rose kaasa. Kas sa teadsid, et Marie on ka teleportija?“ küsis Chaz. „Mina selle teada saingi, aga Jake on ohus. Ta on suures ohus. Kurat, pidin ma selle mapi ära põletama,“ olin juba nii vihane, et lõin rusikaga täiest jõust vastu seina. „AIIII,“ karjusin ja hoidsin oma käest kinni. Proovisin sõrmi liigutada, aga need olid valusad. Chaz oli selleajaga minu juures ja sirutas oma käed välja. „Kas tohib?“ küsis ta. Olin alguses segaduses, aga siis sain aru, et ta tahab mu kätt terveks teha. Sirutasin oma katkise käe poisi poole ja poiss oma käed minu käe kohale. Natukese aja pärast oli mu käsi terve. „Tänan,“ laususin ja panin silmad kinni. „Mida sa teed?“ küsis poiss jälle. „Mis sul täna nende küsimustega on? Koguaeg sa küsid. Aga kui sa teada tahad, siis mõtlen Jackobile, et tema juurde teleportida,“ sõnasin ja sulgesin uuesti silmad. Jackob. Jackob… Mu mõtted peatas see, et keegi haaras mu käest kinni. Ma juba arvasin, et see on Chaz. Mul käisid külmavärinad ülekeha. Naeratasin vaikselt ja mõtlesin Jackobile edasi.

Varsti olime kohal. Tegin silmad lahti ja nägin tuttavat ruumi. See oli see ruum, kus William mind kinni hoidis. Mu käsi oli ikka Chaz’i peos. Tõmbasin oma käe ära ja vaatasin toas ringi. Nägin oma venda, kes oli klaasi sees. Proovisin klaasi sisse saada, aga see mul ei õnnestunud. „Kuidas Jake mind siit ära päästis?“ küsisin Chaz’ilt. Ta vajutas seinal olevat nuppu ja klaasi uks läks lahti.

Tundsin imelikku tunnet. Oht. „Chaz, vii Jake siit minema ja vajadusel ka ravi. Kui ta ärkab, siis ärgu minu pärast muretsegu,“ ütlesin poisile ja keerasin ennast ukse poole, kus ma ohtu tundsin. Õnneks tegi Chaz seda mida ma palusin. Kohe kui nad olid minema läinud, astusid uksest sisse William, Marie, Robbie ja Rose. Rose? William vaatas klaasi, kus polnud kedagi. „Sa said küll oma venna päästa, aga sind ei saa keegi päästa,“ ütles William ja naeris oma rõvedat naeru. Ma ei vastanud midagi vaid pöördusin Rose poole. „Kuidas sa võisid seda mulle ja Chazile teha?“ küsisin tüdrukult. „Lihtsalt. Sina ja Chaz ei ole mulle mitte keegi. Ma olen ikka nii hea näitleja, sest sa usaldasid mind kohe algusest peale,“ rääkis Rose ja naeratas. Ma vaatasin talle otsa ja tema näost oli näha, et ta valetas, aga ma tegin näo, et uskusin seda. „Algusest peale?“ küsisin üle, et näidata Williamile, kui löödud ma olen. Rose noogutas. „Robbie, kas sa rääkisid neile meie tülist ja selle põhjusest?“ pöördusin oma küsimusega Robbie poole. Poiss noogutas. „Rose, Robbie ja Marie, ma sooviksin Williamiga omavahel rääkida,“ ütlesin ja naeratasin õelalt. „Jätke meid omavahele. Minuga ei juhtu midagi,“ ütles William ja nad kõik kolm lahkusid. „Millest sa rääkida tahtsid?“ esitas William küsimuse. „Sina tahad mind ja mu venda tappa, aga meie tahame sind ja su alamaid tappa. Ma teen ettepaneku, et korraldaks metsas võitluse,“ tegin Williamile ettepaneku. „Nõus. Ja kuna see toimub?“ esitas William uue küsimuse. Oli näha, et talle see mõte meeldib. „Nelja päeva pärast, sest siis saame mina ja mu vend valmistuda,“ ütlesin. William mõtles natukene. „Hea küll. Me ei tülita siis teid, kui te valmistute. Oli tore sinuga äri teha,“ ütles William ja lahkus sellest ruumist. Äri? Mis äri me tegime? Olin valmis lahkuma, aga märkasin, et siin ruumis on kummuti moodi asi. Läksin selle juurde ja vaatasin kõik sahtlid läbi. Siin on küllalt mürki ja relvi, millega saab võidelda. Tõstsin kõik kummuti peal olevad asjad sahtlitesse ja ise istusin kummuti peale.

Mõtlesin jälle vennale ja juba olingi Jake’i korteri elutoas. Hüppasin kummuti pealt maha ja läksin diivani juurde, kus poisid olid. „Sa oled elus!“ ütles Chaz ja tuli mind kallistama. Kallistasin muidugi vastu. Hoidsin temast tugevalt kinni. „Ma olen seda nii kaua igatsenud,“ ütlesin poisi rinnal olles. „Mina ka,“ ütles Chaz ja peitis oma näo minu juustesse. „Ma jätan teid omavahele,“ sõnas vend. „Ei. Ma tahan sinuga rääkida,“ ütlesin ja eemaldusin poisist. Sammusin diivani juurde, kus Jackob istus. Võtsin istet tema kõrval. „Ja millest sa rääkida tahad?“ küsis Jake, kes oli uudishimulik. Chaz tuli ka meie juurde ning hõivas koha minu kõrval. „ Ma tegin Williamile ettepaneku, et nelja päeva pärast on tema ja meie vahel võitlus“ ütlesin vaikselt, sest ma teadsin, et Jackobile see ei meeldi. „Mida? Oota, kui sa mõtled meie, siis kas sina ja mina Williami ning tema alamate vastu. Meid on kaks, aga neid sadu kui mitte tuhandeid,“ ütles Jake, kes oli vihane. „Täpselt. Sina ja mina Williami ja tema alamate vastu,“ sõnasin. „Ma ei saa aru, kuidas sa võisid seda teha!?“ ütles ta juba karjudes. „Kas oleks olnud parem, kui ta oleks mind sealsamas tapnud ning siis teie juurde tulnud? Marie ja Rose teavad ju kus te asute ning neil poleks raske teid tappa. Kui sulle ei meeldi, siis ma lähen üksinda ja lasen ennast tappa, aga ennem oma surma teen temaga kokkuleppe, et ta teid ei tapaks. Kas nii sobib sulle paremini? Muidugi on veel üks lahendus. See kummut...“ näitasin näpuga mürke ja relvi täis kummutile, „...on sellest toast, kus sind kinni hoiti. Seal on mürgid ja relvad. Teen endale süsti või siis tulistan ennast mürgipüstoliga, kus on mürgikuulid. Siis olete minust vaba!“ karjusin talle vastu. Natukene aega oli vaikus, mina rahunesin ja ma arvan, et Jake mõtles minu jutu üle. „Muidugi mitte. Me võitleme Williamiga koos ja nii saame talle ema ja isa surma eest kätte maksta. Ja kuidas sa selle kummuti said?“ küsis Jake. „Lihtne. Kohe, kui olime kokkuleppe ära teinud, siis läks William toast välja ja ma märkasin seda kummutit. Muidugi ma alguses uurisin seda ja kui mul uuritud sai, siis mõtlesin, et nendega on hea võidelda,“ rääkisin nii lühidalt, kui võimalik. „Okei. Mulle sobib. Sinus on Wild’ide verd. Oled samasugune nagu isa. Ka temal oli selline iseloom, alati üritab teisi kaitsta,“ sõnas vend. „Oota, sa ütlesid, et Marie ja Rose teavad kust meid leida?“ tegi Chaz oma suu lahti. „William tuli kohe pärast teie lahkumist sinna ja temaga koos olid Robbie, Marie ja Rose. Rose ütles mulle, et ta on algusest peale Williamiga olnud. Aga tema näos oli midagi, mis näitas, et ta valetas, aga ma muidugi ei tea. See võib ka mingi lõks olla. Igatahes on nad kolmekesi algusest peale Williami heaks töötanud,“ vastasin Chazi küsimusele. Rohkem ta selle kohta ei küsinud. „Ma võitlen teiega,“ ütles Chaz kindlalt. „See on liiga ohtlik,“ sõnasin ja läksin poisi juurde. „Nii saan ma oma vanemate ja Davidi eest käte maksta. Mind ei huvita, kas sulle see meeldib või mitte, aga ma võitlen koos teiega ja pealegi ma saan ennast võitluse juurde teleportida, niiet sul pole mitte mingit võimalust, et mina võitluses ei osaleks,“ rääkis Chaz kindlalt. Mul ei jäänud muud üle, kui nõustuda. „Aga mida me need neli päeva teeme?“ esitas Jake mulle küsimuse. „Valmistume võitluseks ja muide lahing toimub metsas,“ vastasin lühidalt. Mõlemad noogutasid.

Otsustasime, et me treenime meie võimeid minu ja Jackobi päriskodus. „Loodame, et politseid siin ei ole,“ ütlesin, kui olime majas. „Loodame,“ ütlesid poisid ühest suust. Läksime keldrisse, sest seal on kõige parem harjutada. Mina harjutasin Chazi peal inimeste tõstmist, kuigi ma kartsin poisi pärast, arvestades seda mida ma Heidyle tegin. Aga ma sain hakkama. Tõstsin just Chazi õhku. „Vaadake!“ hõikas ta. Panin Chazi maha ja keerasin ennast Jackobi poole. Tema kätes olid tulekerad. Mu silmad läksid suureks nagu tõllarattad. „Ma pole ainuke, kes uued võimed sai,“ ütlesin. „Lahe,“ õhutas Chaz teda takka. „Sa pead seda võimet kontrollima õppima,“ sõnasin. Jake noogutas.

„Me peaks magama minema. Homme harjutame jälle,“ laususin haigutades. Poisid noogutasid. Läksime keldrist minema. Mina ja Chaz magasime minu toas ja vend muidugi enda toas. „Jackobil peaks riideid olema. Mine küsi,“ ütlesin poisile. Ta läks. Kasutasin võimalust ja vahetasin teksad ja t-särgi tudukate vastu ning pugesin voodisse. Varsti tuli ka Chaz. Ta puges minu juurde ja võttis mind kaissu. Varsti olin unenägudeta maal.

Ülejäänud kolm päeva möödusid harjutades, magades, süües ja puhates.

Täna ongi võitluse päev. Mina, Jake ja Chaz oleme juba metsas ning me ootame Williamit ja tema alamaid. Meil on mürgisüstlaid ja –kuule, lisaks nendele ka tulirelvad ning minu asjade tõstmise ja Jackobi tulekerade võime. Ootasime kuskil pooltundi ja varsti olidki William, Marie, Rose, Robbie ja mõned kustutajad ning teleportijad veel. Suurem osa Williami võitlejatest olid teleportijad. „Me ootasime teid. Nagu näed, siis me ei ole kahekesi vaid kolmekesi,“ ütlesin Williamile. „Tegelikult olete te kuuekesi. Kaasaarvatud meie,“ ütles Robbie ning teleportis meieni õigemini minuni, sest ta seisis minu kõrval. Vaatasin Chazi nägu ja seal oli armukadedust. Peale Robbie liitusid meiega ka Rose ja Marie. „Aga Marie ja Rose olid ju...“ ma ei saanud ma lauset lõpetada, sest Robbie segas vehele. „Ma suutsin Marie'le aru pähe panna ning Rose on alati teie poolel olnud.“ Mul oli hea meel selle üle. „Kas alustame?“ küsisin Williamilt. „Minugi poolest. Zanna jääb mulle, mitte keegi teine ei võitle temaga peale minu,“ viimane lause oli mõeldud tema alamatele. Ta andis oma alamatele käsu ja nemad tormasid meie poole. Nagu William tahtis, siis tegelesin tegelesin temaga ja teised tema alamatega. Vahel ma muidugi aitasin neid.

William tulistas paar korda mürgikuule minu poole, aga ma sain ära tõrjutud. Tõstsin pilguga maa seest puid ja kive välja ning lennutasin neid nii Williami kui ka tema alamate poole. Tulistasin ka tema poole nii mürgisüstlaid ja –kuule kui ka tavalisest relvast, aga ta oli nende kõigi vastu immuunne. Lõpuks said mul kõik kuulid ja süstlad otsa. Viskasin need maha, kuna nendest mulle enam kasu ei olnud ja polnud mõtet neid niisama käes hoida. Mõtle nüüd Zanna. Mõtle. Käes. „Jake, mul on su võimet vaja. Saada see minu poole. Usalda mind!“ karjusin vennale. Ta natukene kõhkles, aga siiski saatis tulekera minu poole. William sai mu plaanist aru ja tulistas mürgikuuli mulle täpselt kõhtu. Tulekera lähenes mulle ja kui oli mulle juba küllalt lähedal, võtsin oma jõu kokku ja suunasin selle pilguga Williami poole. See tabas teda ning ta ei olnud selle vastu immuunne. Mu plaan läks korda. Nägin, kuidas William põles leekides. Vaatasin ka venna ning teiste poole. Ma ei näinud Robbie’t, Marie’t ja Rose'i. Kui ma paremini neid otsisin, siis leidsin nende elutud kehas maas. Nad said surma. Kui nad oleksid olnud Williami poolel, siis oleks neid oodanud sama saatus. Varsti said ka Williami alamad surma. Mul polnud enam jõudu ning ma kukkusin maha. Chaz jooksis kohe minu juurde. „Zanna! Ära sure. Sa pead elama minu pärast. Ma armastan sind,“ lausus poiss endal pisarad silmis. Ja mina veel arvasin, et mehed ei nuta. Võtsin enda viimase jõu kokku ja laususin talle need kolm sõna „Mina sind ka.“ Peale seda oli kõikjal pimedus.

Tegin aeglaselt silmad lahti ja vaatasin enda ümber. Ma olin oma päriskodus. Üritasin püsti tõusta, aga kõik kohad valutasid. Üritasin rääkida, aga mu kurk oli kuiv. „Ma lähen vaatan, kuidas tal on,“ kostus kellegi hääl. Ma ei suutnud tuvastada, kellele see kuulus. Varsti oli see inimene minu juures ning ma nägin teda. See oli Chaz. „Sa ärkasid! Jake ta ärkas!“ hõikas ta rõõmust ning kummardas minu juurde. Ta silitas mu juukseid ning me vaatasime üksteisele silma. Tahtsin talle vastata, aga ei saanud. „Räägi midagi,“ tema hääles oli kuulda muret. „Ju…ua,“ suutsin kuidagi ära öelda. „Sa tahad juua?“ küsis Chaz. Püüdsin vaikselt noogutada. Õnneks ta tundis seda ja läks arvatavasti kööki. Sel ajal, kui Chaz köögis oli, tuli minu juurde Jackob. „Sa ärkasid!“ hüüdis ka Jake rõõmust. Chaz oli tagasi klaasi veega. Jake aitas mind istukile tõsta ja Chaz aitas mul juua. Jõin isuga, sest mul kurk kuivas. „Mu kurk oli nii kuiv, et ma ei suutnud rääkidagi,“ ütlesin, kui olin klaasi tühjaks joonud. „Me mõtlesime, et sa ei ärkagi,“ ütles vennas. „Kaua ma liikumatu olin?“ küsisin küsimuse, mis mind huvitas. „Kõigest nädal,“ ütles Chaz ja kallistas mind. Oigasin. „Mis viga?“ esitas ta küsimuse. „Mul on kõik kohad valusad,“ ütlesin. Chaz pööritas silmi ja pani oma käed mu keha kohale. Varsti hakkas palju parem. „Tänan,“ ütlesin ja andsin poisile väikese musi, mille tema suudluseks pööras. Jake köhatas. Eemaldusime Chaziga üksteisest. „Mida sa mõtlesid, kui tahtsid, et ma sinu poole tulekera viskan?“ küsis mu murelik vend. „Ma arvan, et sa tead sellele juba vastust. Tahtsin tulekera Williami poole suunata, aga ta sai mu plaanist aru ja tulistas mind,“ sõnasin võidukalt. Tekkis pisike vaikus, mille lõpetas Jackob. „Sa vist tead, et Robbie, Marie ja Rose on surnud.“ „Jah. Ma nägin nende elutuid kehi maas. Aga peamine on see, et William on surnud,“ ütlesin juubeldavalt. „Lisaks sellele ka tema majake. Ma saatsin tema majja paar tulekera ning maja põles maani maha,“ sõnas ka vend juubeldavalt. „Vau. Aga me peame siit lahkuma, sest politsei otsib mind,“ sõnasin kurvemalt, sest ma tõesti tahtsin siia jääda. „Politsei ei otsi enam sind. Me Chaziga ajasime selle asja korda,“ lausus Jackob. „Nii et me saame nüüd vabalt elada, ilma, et keegi meid otsiks ja tappa tahaks,“ see ei olnud küsimus, aga mulle tundus, et poisid võtsid seda küsimusena. Nad noogutasid. „Aga me võiks New Yorki kolida,“ tegi Chaz ettepaneku. Me olime nõus ja kolisime New Yorki, kust me alustasime uut elu ilma, et keegi meid taga otsiks ja meid tappa tahaks. Võib-olla on kusagil keegi, kes meid tappa tahab, võib-olla mitte.
________________________________________________________________________

Selline oli siis viimane osa!
KOMMENTEERIGE ja HINNAKE !!!
J.

Patīk 39