Esimese osa tegin siis mina. Järgmise osa teeb, siis kasutaja YouMakeMeHappy-. Loodan, et meeldib. sooviks kõrget skoori. JA LIITUGE KLUBIGA, KES SAAVAD.
Klubi asub siin: http://www.rate.ee/clubs/126140

KUI LOETE SIIS HINNAKE.

Teine osa:
http://www.rate.ee/blog/1253443/dont-follow-me-im-lost-2
________________________________________________________________________

Olen surnuaias. Oma perekonna haual. Vaatan hauaplaadile, kus on kirjas mu perekonna nimed, ema Destiny Wild, isa Josh Wild, vend Jackob Wild. Tõmban käega üle nende nimede. Paar pisarat kipub silma. Kuivatan need kohe ära. Vaatan telefoni pealt kella. Kell oli Juba niipalju, et Heidy on kindlasti juba ühikas. Lähen kohta, kus keegi mind ei näe. Sulgesin silmad. Hingasin sõõmu surnuaia lõhna ja aitasin teleportimisele mõtteis kaasa, järsult silmi avades oli surnuaia koht- kus ma olin- mu silmade värvi muutunud ja säras nagu vikerkaar, sest mu silmad on teleportides vikerkaare värvi. Ma pole siiani selle vaatepildiga ära harjunud. Oleksin tahtnud seda veel nautida, kuid see oli paratamatu, ma olin ühikasse- oma tuppa, sest meil olid Heidyga eraldi magamistoad, aga elutuba, köök ja vannituba oli sama- tagasi jõudnud. Sammusin enda toa ukse poole, keerasin selle lukust lahti ja astusin välja. Elutoas diivani peal istus Heidy. Ta kuulis seda ja pööras pea minu poole. „Hei. Sa juba poest tagasi?“ küsisin oma parimalt sõbrannalt. „Kuule jah. Viie minuti eest jõudsin. Ma koputasin su uksele, aga sa ei vastanud.“ Pidin ruttu vale välja mõtlema. „Ma pikutasin ja mul olid kõrvaklapid peas. Kuulasin muusikat.“ Mul on inimesena üks pluss, ma oskan väga hästi ja usutavalt valetada. Heidy ainult noogutas ja sellest sain ma aru, et ta jäi seda uskuma. „Heidy, kas sul on õhtuks plaane ka?“ „Jah. Chris korraldab oma majas peo. Tal vaba pleiss. Tuled ka?“ „Heidy. Sa tead, et mulle ei meeldi pidudel käia. Ma jään pigem siia. Sa mine, ära minupärast küll minemata jäta.“ ütlesin talle naeratades. „Okei. Aga mida sa iga reede õhtu teed, kui pidu on?“ küsis tüdruk uudishimulikult. Jälle tuli mul vale mõelda. „Ma olen niisama. Vaatan telekat, kuulan musa, olen läpakas, söön, käin väljas jalutamas.“ ütlesin talle jälle usutava vale. Ta jäi seda uskuma. „Aga ma lähen pesema, siis sätin end valmis ja lähen Chrisi juurde.“ „Eks sa mine siis.“

Ootasin kuna Heidy lahkub. Tal läks päris kaua enda sättimisega. Ta tegi meigi, soengu ja valis pooltundi riideid. Lõpuks oli ta valmis. Tal olid jalas valged altkitsad teksad, must avara dekoteega pluus ning kontskingad. Soovisin talle head pidu ning küsisin kas ta tuleb ööseks koju ka. Ta vastas, et ei tule.

Lõpuks ometi olin ma üksinda. Läksin oma magamistuppa. Valisin kapist endale teksad, t-särgi, sooja pusa ja sokid. Panin riided selja ja läksin peegli ette. Kammisin juuksed läbi ja panin hobusesabasse. Läksin koridori. Sealt võtsin enda tagi ja jalga panin tossud. Olin peaaegu valmis. Telefon ja raha oli veel vaja võtta. Teleportisin end oma tuppa ja võtsin sealt vajaminevad asjad ehk siis telefoni ja raha. Koridori ei hakanud ma ennast tagasi teleportima. Teleportisin omas toas. Sulgesin silmad, hingasin sügavalt sisse ja mõtlesin merele. Tegin silmad järsult lahti ja tuba oli värviline. Jällegi oleksin tahtnud seda vaatepilti imetlema jääda, aga olin juba mere ääres. Mere ääres käin ma igakord, kui pidu on või siis kui Heidy kellegi poole ööseks läheb. Istusin liivale ja jäin päikeseloojangut vaatama. See on alati ilus.

Järsku kuulsin, kuidas midagi liikus. Ohtu ma ei tundnud. Tundsin, et keegi istus minu kõrvale. Keerasin pea tema poole. Seal istus mustade juustega tüdruk. Nii palju kui ma selles valguses nägin, olid tal olid mustad silmad. Täpselt nagu minul. Ta alustas rääkimist. „Tere. Ma olen Rose Wilson.“ „Tere. Zanna Zafira Zaylie Wild. Lühemalt Zanna.“ „Päris pikk nimi sul.“ „Jep.“ Istusime natukene aega vaikuses, kuni ma suu lahti tegin. „Kust sa pärit oled?“ „New York’ist ja sina?“ New York’ist? See Miamist ju kaugel. „Ma olen siit, Miamist. Sorry, kui ma ebaviisakas olen, aga kuidas sa siia said?“ „Teleportisin. Ma tean, et sa oled ka teleportija. Ma nägin kui sa tulid.“ „Ahsoo. Mis värvi su silmad muutuvad, kui sa telepordid?“ küsisin Rose käest. „Sinakas-oranžiks. Ja sul?“ „Värvilisteks.“

Rääksime päris pikka aega. Sain veel teada, et ta on 16 ja tal pole ka vanemaid ega õdesid-vendi. Tema perekond tapeti samamoodi nagu minu oma. Rose võeti kinni kui ta oli 10-aastane ja põgenes 14-aastaselt, täpselt nagu mina. Ta elab oma majas. Hooldajaks on tal tädi. Rääkisin talle ka endast. Tüdruk oli üllatunud, kui kuulis, et meid võeti kinni ja me põgenesime sama vanalt. Veel rääkisin talle, et ma elan oma parima sõbrannaga ühikas ja seda, et Heidy vanemad on minu hooldajad. Lõpuks oli kell nii palju, et pidime tagasi oma kodudesse minema. Ütlesime üksteisele tsau ja teleportisime ennast koju. Kohe kui olin koju jõudnud, võtsin üleriided seljast ja jalanõud jalast. Oma tuppa minnes, läksin voodi juurde ja võtsin padja alt enda tudukad. Läksin vannituppa, lukustasin ukse, võtsin riided seljast ja läksin dužži alla end pesema. Pestud, panin tudukad selga ja läksin oma tuppa. Pugesin sooja teki alla, panin pea padjale ja uinusin kohe, kui pea patja puutus.

________________________________________________________________________

Rose Wilson

Rose silmavärv teleportimisel

KUI LOETE SIIS HINNAKE. SEE ON NÕME, ET MINGI 57 INIMEST LOEVAD, AGA 28 HINDAVAD. POLE RASKE JU VAJUTADA ROHELISELE NUPULE.

Patīk 107