Tuli ka siis uus osa. Loodan, et teile meeldib.
Ma arvan, et te teate mida ma soovin- SISUKAID KOMMENTAARE JA ROHELISI. Kui panete punase, siis palun PÕHJENDAGE ka. Ja pealegi, mida te saate, kui punase panete?
Ma ei tea, kas ma hetkel teise järjekaga jätkan, aga ma arvan, et ma teen kunag seda ikka edasi.
Teen siis reklaami ka järgmistele kasutajatele: KrissuSoCute, kitymity16 ja Gelluplix.
________________________________________________________________________
#1
Võtsin siis suuna pööningule. Ja mul oli õigus- Sara ning Vicky olid pööningul ja tantsisid. Panin ukse kinni ja võtsin istet kotttoolil. Vaatasin, kuidas nad proovisid kava paika seada. Oleks neil aimu ka, et ma jälle tantsin. Kui nad seda teaks, siis tahaksid nad mind oma kampa. Kui päris aus olla, siis ma natukene tahtsin ka nende grupis olla. Kas ma näitan neile, et ma jälle tantsin või mitte?
#2
Otsustasin, et ei näita. Nad olid nii ametis oma kava tegemisega, et nad ei pannud tähele, et ka mina olin siin.

Vaatasin telefoni pealt kella ja see näitas juba kümmet õhtul. Peaks magama minema. Homme on koolipäev. Kõndisin Vicky juurde ja koputasin ta õlale. Ta keeras ennast ümber ja jäi mulle otsa vaatama. „Ma ei kuulnudki, kui sa tulid,“ ütles tüdruk. „Ma olen juba pikemat aega siin, aga te olite oma kavaga nii ametis, et ei pannud mind tähele,“ laususin tüdrukule viipekeeles. „Vabanda. Me peame mingi kava välja mõtlema ja…“ hakkas tüdruk rääkima, kui ma ta peatasin. „Ma saan aru. Aga ma tahtsin seda öelda, et ma lähen magama ära. kell on juba kümme. Ka sina peaks magama minema,“ ütlesin Vickyle. Ta silmad läksid suureks. „Mis on?“ küsisin jällegi viipekeeles. „Me oleme nii kaua juba tantsinud. Ma peaks magama minema, sest homme on koolipäev. Ema, me lähme Bellaga magama ära. Kell on juba kümme ja meil on homme kool,“ sõnas Vicky Sarale. „Minge, minge,“ ütles tädi rahulikult. Läksime Vickyga koos alla ja mõlemad oma tubadesse. „Head ööd!“ lausus tüdruk. „Sulle ka,“ ütlesin vastu. Võtsin padja alt oma tudukad ja läksin vannituppa. Võtsin riided seljast. Käisin kiiresti dušši all ära ja kui ma dušši alt välja tulin, siis kuivatasin ennast ära. Panin tudukad selga, käterätiku kuivama ning läksin vannitoast välja, aga ennem võtsin oma riided kaasa. Need panin ma kappi. Seejärel sammusin oma voodi juurde ja pugesin teki alla.
Olin mingis majas. Seal olid kõik musta riietunud ja minu jaoks võõrad. Vaatasin ka enda riietust- ma olin üleni mustas. Proovisin rääkida ja mul õnnestus see. Läksin esimese ettejuhtuva inimese juurde. „Vabandage, aga mis siin toimub?“ küsisin selle inimese käest. Ta keeras ennast ümber ja see oli ema. „Ema?“ küsisin imestusest, kui nägin tema nutust nägu. „Tütrekene. Lõpuks sa jõudsid. Näe su vend on tolles kirstus,“ ütles ema ja näitas ühe kirstu poole. Alles nüüd nägin, et selles ruumis või majas on kirst. Nüüd jõudis mulle kohale, et mu vend oli surnud. Tahtmatult hakkasid mul pisarad jooksma. Läksin selle kirstu juurde, millele ema oma näpu suunas. Kõndisin aeglaselt. Kui olin kirstu juures, siis vaatasin kirstu sisse ja seal lamas minu vend. „See on ainult unenägu. See on ainult unenägu,“ sisestasin endale. Läksin kirstu juurest minema. Kõndisin ukse juurde, tegin ukse lahti ja astusin sellest ruumist välja. Korraks oli kõik valge ning ere, et valgus lausa pimestasja hetke pärast olin jälle mingis toas. Nägin seal oma venda ja temast viismeetrit eespool oli mustas riietuses mees, kellel oli revolver käes. Ta tulistas mu venda. „EIIIIIII“ karjusin.
Ärkasin ehmatusest ülesse. Tahtsin karjuda, aga mul ei tulnud häält. Mu nägu oli pisaratest ja higist märg. See oli ainult unenägu. Ma tean, et mu vend on elus. Tõusin voodist ja läksin vannituppa. Pesin enda näo ära ja läksin tagasi oma tuppa. Vaatasin telefonilt kella ja kell näitas kella seitset hommikul. Meil hakkavad tunnid kell üheksa. Kuna ma magama minekul polnud põhjust, sest ma oleksin nagunii poole tunni pärast ülesse ärganud. Panin enda sussid jalga ja läksin alla korrusele- täpsemalt kööki. Otsisin ühest kapist klaasi ja külmkapist võtsin mahla. Kallasin mahla klaasi ja läksin tagasi oma tuppa. Istusin aknalauale ja jõin lonksu mahla ja ka pisarad jooksid. Vaatasin aknast välja ja õues oli veel pime.

Olin aknalaual istunud tükk aega. Selleajaga oli mul mahl ka otsa saanud. Mul oli see unenägu ikka meeles ja tahestahtmata ma nutsin. Mu uks läks vaikselt lahti. „Ma mõtlesin, et sa magad,“ ütles Vicky. Raputasin pead- mis tähendas, et ma ei maga. „On kõik korras?“ esitas tüdruk mulle küsimuse. Raputasin ka see kord pead. „Mis juhtus?“ küsis Vicky edasi. Ta tuli minu juurde ja istus minu kõrvale. Ta keeras mu nägu nii, et ta seda näeks. „Sa oled nutnud. Mis juhtus?“ küsis plika uuesti. Andsin alla ja hakkasin viipekeeles jutustama. „Ma nägin unes, et olin mingis ruumis. Kõik olid üleni musta riietatud. Läksin esimese ettejuhtuva inimese juurde ja küsisin „Mis seal toimub“…“ Vicky tahtis midagi öelda, aga ma panin näpu suule. Otsisin oma telefoni, sest mul oli vaja väga palju rääkida. „…justnimelt küsisin, sest oma unenäos sain ma rääkida. Aga unenäost edasi. See inimene, kellelt ma seda küsisin oli mu ema. Ta ütles, et ma tulin just õigel ajal ja suunas näpu ühele kirstule ning ütles, et seal on mu vend. Muidugi alguses ei saanud ma aru, aga varsti hakkas mul koitma, et mu vend on surnud. Liikusin vaikselt selle kirstu poole ja vaatasin selle sisse. Seal lamas mu vend. Ma küll sisestasin endale, et see on ainult uni, aga sellest polnud eriti mingit kasu. Ma ei suutnud enam seal olla ja läksin ukse juurde. Tegin selle lahti ja korraks oli kõik valge ja ere valgus, mis mind pimestas. Aga seda valgust oli ainult korraks ja kui valgus lõppes, siis olin jälle mingis toas, kus oli mu vend ja mingi relvastatud mees. See mees tulistas mu venda ja siis ma karjusin “EI“ ning peale seda ärkasin ehmatusest ülesse,“ kirjutasin kogu ülejäänud teksti telefoni ja kui mul kirjutatud sai, siis ulatasin telefoni Vickyle. Ta luges selle läbi. „See ei tähenda midagi. See oli lihtsalt üks õudusunenägu. Sa ise arvad, et su vend on surnud ja siis tulevad ka sellised unenäod. Ära muretse, varsti näed oma venda. Ma olen selles kindel. Ära nuta enam. Me peame kooli minema,“ lohutas tüdruk mind ja see natukene ka aitas. „Okei. Ma hakkan ennast sättima. Kas sa lähed kööki?“ esitasin oma küsimuse viipekeeles. „Ei lähe. Mis siis?“ küsis nüüd Vicky. „Ma mõtlesin, et kui sa kööki lähed, siis võiksid mu klaasi ära viia, aga sellest pole midagi, et sa ei lähe. Ma viin pärast siis ise ära,“ laususin. Vicky noogutas ja lahkus mu toast. Läksin kapi juurde ja valisin sealt riidedning panin need selga. Peale seda sammusin vannituppa ja pesin hambad ning tegin meigi. Kammisin veel juuksed läbi. Oma toast võtsin käekoti, kus olid mu kooliasjad sees. Aknalaualt võtsin veel telefoni ja olingi valmis. Mobiili pistsin teksade taskusse ja läksin alla. Vickyt veel polnud, aga tädi oli all elutoas ja vaatas telekat. Liitusin temaga.

Läks natukene aega mööda, kui maja eest oli kosta auto tuututamist. Vaatasin aknast välja ja maja ees oli võõras auto. Järelikult on see Vickyle. Ja kus hundist juttu… Vicky tormas trepist alla. „Bella, kas sa tuled ka meiega?“ küsis tüdruk. „Kelle teiega?“ esitasin talle küsimuse vastu. „Minu ja mu poisi Luc’iga,“ vastas tüdruk. Noogutasin. Hakkasin ka ennast riide panema, sest Vicky oli juba riides. „Ma olen valmis,“ ütlesin maast kotti võttes. „Ema, me lähme!“ hõikas Vicky Sarale. Läksime auto poole. Mina istusin taha, aga Vicky ette. „Tsau, Luc,“ ütles tüdruk ja andis poisile huultele musi. „Tsau, musi,“ ütles nüüd Luc ja andis tüdrukule musi. Nende musi läks suudluseks. Tegin autoukse lahti ja astusin autost välja. Panin nimelt ukse pauguga kinni. Otsisin oma teksade taskust telefoni. „Bella! Miks sa minema läksid?“ küsis Vicky,kes oli autost välja saanud. „Ma ei saa teie kudrutamist vaadata. See ajab mul südame pahaks. Anna andeks, et ma nii ütlesin, aga see on tõsi,“ kirjutasin telefoni ja ulatasin selle Vickyle. „Me enam ei tee. Palun tule meiega,“ ütles tüdruk kutsikasilmi tehes. „Okei, aga lõpeta nende silmade tegemine,“ ütlesin viipekeeles. Vicky andis mulle mu telefoni tagasi ja läks autosse. Ka mina istusin autosse ja sõit võis alata.

Mõne hetke pärast olimegi kooli juures. Astusin autost välja ja otsisin silmadega Chanelle autot. Otsitava leidnud, hakkasin sinnapoole kõndima. Ma ei keerand ennast ümber, et Vickyle ’tsau’ öelda, sest raudselt suudleb ta jälle oma poissi. Chanelle oli auto juures ja rääkis mõnede inimestega juttu. Ta märkas mind ning lehvitas mulle. Muidugi lehvitasin vastu. „Ma juba mõtlesin, et sa ei tule. Mis viga, miks sa kurb oled?“ küsis Elle. Ta muretses minu pärast. Püüdsin naeratuse näole manada, aga see ei õnnestunud hästi. „Aga näed tulin ja mul pole midagi viga,“ sõnasin talle viipekeeles. Koolis kasutan ma tavaliselt väga vähe viipekeelt, aga Chenelle ja Vickyga räägin viipekeeles. „Okei, kui sa nii ütled. Me hakkame klassi poole liikuma,“ viimane lause mida Elle ütles, oli mõeldud neile, kellega ta ennist rääkis. Juba me kõndisimegi kooli poole. Käisime garderoobist läbi ja vahetasime saapad sisekosside vastu. Võtsin mütsi peast ja toppisin jope varukasse. Jope omakorda riputasin konksuotsa. Edasi läksime klassi poole, meil hakkas ajalugu- aine, mida ma vihkan. Istusime oma kohtadele. Ma loodan,et mu vend on ikka elus. Kui ei ole, siis ma ei tea, mida ma teha võin. Ta PEAB olema elus. Miks ma seda unenägu nägin? Mida see tähendada võiks? „Annabella Mace, palun kas te liituksite tunniga mitte ei oleks oma mõttemaailmas!?“ pahandas ajalooõps minuga. Pööritasin sellepeale silmi ja keskendusin tunnile.

Käis kauaoodatud koolikell. Toppisin asjad kiiresti kotti ja läksin klassist välja. Jäin Ellet ootama. Varsti ta tuligi. „Midagi on lahti. Ma tean seda. Palun räägi mulle,“ anus Chanelle. „Küsi Vicky käest. Tema räägib sulle. Ma ei taha sellest ise rääkida,“ sõnasin viipekeeles. Chanelle sai sellest aru ja noogutas. Liikusime kappide poole. Vicky juba ootas meid seal. „Ma mõtlesin, et te ei tulegi,“ hädaldas tüdruk. „Aga näed, tulime. Palun räägi Ellele mu unenäost. Ma ise ei suuda,“ näitasin neile viipekeeles oma lauset. „Ta nägi unes, …“ peatasin tüdruku. „Ma lähen eemale. Ma ei taha sellest jälle kuulda,“ ütlesin jällegi viipekeeles ja läksin eemale. Vaatasin korra selja taha. Chanelle nägu oli üllatunud, segaduses ja ka kurb. Kõik segamini. Toetasin ennast seina vastu ja jäin neid ootama. Möödus umbes kaks minutit, kui nad juba minu poole kõndisid. „See unenägu ei tähenda midagi. Ära usu seda. Su vend on elus,“ lausus Elle ja kallistas mind. Kallistasin vastu. Rääkisime veel- õigemini Vicky ja Chanelle rääkisid ja mina kõnelesin nendega viipekeeles. Käis koolikell. Läksime kõik oma klassidesse.

Ülejäänud koolipäev möödus rahulikult. Olime Chanellega garderoobis ja panime ennast riide. Läksime välja tema auto juurde. Vic oli seal. „Kas sa ei lähegi Luc’iga koju?“ küsisin tüdrukult. „Tal on täna trenn ju. Kuna ma tean, et Elle sind koju viib, arvasin, et ta võiks ka minu koju viia. Kas sa viiksid ka mind koju?“ küsis Vicky, pöördudes viimase küsimusega Chanelle poole. Pöörasin ka enda pead, et teda näha. Elle ainult noogutas. Istusime kõik Chanelle autosse. Mina istusin ette ja Vic taha.

Peale paarikümnest sõitu, olime Sara, Vicky ja minu maja ees. Elle peatas auto maja ees ja me kõik astusime sõidukist välja. Läksime kõik majja sisse. Võtsime väliriided seljast ja riputasime nagisse, saapad aga nagi alla. Läksime Ellega minu tuppa ja Vic enda tuppa. Panime kotid ära ja läksime tantsuruumi. Tädi oli seal ning kirjutas paberile midagi. „Hei ema. Mis teed?“ küsis Vic Sara’lt. „Proovin kava teha. Kas te saaksite mind aidata?“ pöördus Sara Vicky ja Chanelle poole. Nad noogutasid ja läksid Sara juurde. „Sa võid ka aitama tulla. Sa ka kunagi tantsisid ju,“ ütles Sara, kes nägi, et mul pole midagi teha. Läksin sinna ja hakkasime kolmekesi kava tegema.

Tegime seda tund aega. Vaatasin telefonilt kella ja see näitas nelja. „Kas te tantsutrenni ei peaks minema? Kell on juba neli,“ sõnasin neile viipekeeles. Kõigil hakkas kiire, kuna trenn hakkab kell viis ja tädi peab ennem seal olema. Läksime Chanellega minu tuppa, kus oli ta kott, milles olid tema trenniriided. Kui Chanelle omadega valmis sai, siis läksime alla, kus olid juba Sara ja Vic, kes end riidesse panid. „Kas sa ei tahaks täna meiega kaasa tulla? Sul on raudselt kodus igav,“ ütles Vic, kes tegi oma kutsikasilmi. Jah, mul on väga igav- tantsin ja mängin kitarri, mõtlesin endamisi. Noogutasin, sest tahaks näha, mida nad trennis teevad. Panin ka endale jope selga ja saapad jalga. Võtsin veel esiku kapi pealt oma telefoni ja olingi valmis minema. Otsustasin, et lähen Chanellega. Mul on ka oma auto, aga ma ei sõida sellega alates autoõnnetusest, kus mu poiss suri ja mina hääle kaotasin. Istusime tüdrukuga autosse ja ta hakkas sõitma.

Peale pooletunnist sõitu olime kohal. Astusime sõidukist välja ja jäime tädi ootama. Ta oli ka paari minuti pärast kohal. Kui Sara ja Vicky olid autost väljas, siis sammusime majja. Läksin tädi järgi, sest ma ei teadnud, kus tema tantsuruum on. Tema ruum oli esimesel korrusel. Ta keeras ukse lahti ja mu ees oli suur ning avar saal. Võtsin oma jope seljast ja istusin seal olevatest pinkidest. Chanelle, Vicky ja Sara arutasid midagi. Mul hakkas igav. Läheks uuriks seda maja natukene. Kõndisin nende juurde ja koputasin Sara õlale. „Ma lähen ja vaatan seda maja,“ ütlesin viipekeeles. Tädi noogutas. Võtsin oma telefoni ka kaasa.

Kõndisin esimese korruse koridori peal ja vaatasin ustele, kus olid igasuguseid nimesid. Huvitav, kas tädi saalil on ka ukse peal nende grupi nimi? Ma ennem küll tähele ei pannud. Jäin pidama ühe ukse taga, kuhu oli uksele kirjutatud “Muusikainstrumendid“. Tegin ukse lahti. Õnneks ei ole see lukus. Astusin ruumi sisse ja sulgesin ukse. Seal ruumis oli kõiksugu muusika instrumente. Aga mulle jäi silma akustiline kitarr. Sammusin selle juurde ja puudutasin seda. Võtsin selle kätte ja istusin seal ruumis olevale toolile ning hakkasin mängima. Kui ma mängimise lõpetasin pidin peaaegu ära minestama.
________________________________________________________________________
Selline oli siis teine osa.
Kui leidsid vea(d) siis anna teada ja ma parandan ära.
Te juba teate, et ma tahan SISUKAID KOMMENTAARE ja ROHELISI.
Teatan klubis (mille leiad minu ankeedist) ja neile, kes kommenteerivad.
J.

Patīk 108