Väga vabandan, et pole pikka aega uut osa teinud. Mul tuli eile ajule block peale, st et mitte ühtegi mõtet ei tülnud pähe. Aga ära sain kirjutatud. :D

Lugege ka nende kasutajate järjekaid: KrissuSoCute, Gelluplix ja kitymity16. Kes soovib veel reklaami, siis ande kommentaarides teada.

Hinnake ja kommenteerige.

________________________________________________________________________

#2

Jäin pidama ühe ukse taga, kuhu oli uksele kirjutatud “Muusikainstrumendid“. Tegin ukse lahti. Õnneks ei ole see lukus. Astusin ruumi sisse ja sulgesin ukse. Seal ruumis oli kõiksugu muusika instrumente. Aga mulle jäi silma akustiline kitarr. Sammusin selle juurde ja puudutasin seda. Võtsin selle kätte ja istusin seal ruumis olevale toolile ning hakkasin mängima. Kui ma mängimise lõpetasin pidin peaaegu ära minestama.

#3

Ukse juures olid inimesed ja plaksutasid. Keerasin ennast ümber ja nägin seal tädi ning tema gruppi. Nüüd jäin vahele. Ma loodan, et nad mu tantsimisest teada ei saa. Chanelle ja Vicky tulid minu juurde. „See oli väga hea. Kaua sa juba kitarri mängid?“ küsis Elle. Vaatasin talle ükskõikse näoga otsa ja läksin tüdrukutest mööda ning viisin kitarri oma kohale. Seejärel läksin ukse juurde ja läksin sellest ruumist tädi tantsusaali. Võtsin istet pingil, kus mu asjad olid. Varsti jõudsid ka teised siia. „Kaua sa juba kitarri mängid?“ päris Elle, kes oli minu juurde tulnud. Varsti oli kogu grupp minu juures. „Ta peab olema ikka päris kaua mänginud, sest…“ targutas üks poiss, aga ma peatasin ta. „Saage aru, ma ei teha sellest rääkida,“ näitasin viipekeeles oma lauset, ise vihane olles. „Mida ta ütles?“ päris too sama poiss. „Ta ütles, et ei taha sellest rääkida. Aga Bella, meie tahame seda teada,“ sõnas Vicky. „Vicky ja teised, palun tegeleme tunniga. Vicky pärast kodus räägime Bellaga,“ päästis tädi mind. Vaatasin talle tänulikult otsa. Ta ütles sõnatult ’pole tänu väärt’.

Edasine tund möödus üpris rahulikult, välja arvatud see, et kõik peale tädi vaatasid mind koguaeg. Tahaksin praegu kodus olla ja tantsida. Ma ei saa aru, miks oli mul vaja siia tulla ja ennast paljastada!? Kõik oleks palju parem, kui ma oleks kodus ja üksinda- tantsiksin ja mängiksin kitarri. Mu mõtlemise peatas Sara, kes ütles, et trenn on läbi. Kas kaks tundi on juba möödas? Egas midagi, hakkan ennast riidesse panema. Tõusin pingilt ja sirutasin ennast, sest olin kogu selle aja istunud. Panin jope selga, mütsi pähe. „Mina olen valmis,“ sõnasin viipekeeles. „Meie oleme ka,“ ütles Sara minu lause peale. „Kas sa tuled meile või lähed koju?“ pöördus Sara Elle poole. „Ma arvan ,et lähen koju. Homme näeme!“ lausus Chanelle ja tegi mulle ning Vickyle kalli. Lehvitasin talle ja läinud ta oligi. „Hakkame meie ka minema,“ sõnas Sara ja läks Vickyga juba ukse poole. Sammusin neile järele. Samal ajal kui Sara saali uksed lukustas, liikusime Vickyga auto poole. Vickyl olid autovõtmed kaasas ja tegi autouksed lahti. Mina istusin taha ja Vic ette. Varsti tuli ka Sara ning saime alustada sõitu kodu poole. Terve tee sõitsime vaikuses.

Õnneks tädi maja juba paistis ja varsti olime ka maja ees. Kohe kui tädi oli auto peatanud astusin sõidukist välja ja liikusin maja välisukse juurde. Otsisin jope taskust võtmed ja kui need leitud, siis keerasin ukse lahti. Võtsin ruttu väliriided seljast ja läksin kiiruga oma tuppa ning lukustasin ukse. Sain mõni minut rahulikult olla, kui keegi mu toa ukse taha tuli ja koputama hakkas. „Bella, lase mind sisse ja räägime,“ hääle järgi sain aru, et see oli Vicky. Otsisin lauasahtlist paberit „Meil pole millestki rääkida,“kirjutasin paberile. Paberi lükkasin uksealt teisele poole. Kuulsin paberisahinat- järelikult võttis Vic selle kätte ja luges läbi. „Meil on küll millest rääkida. Palun lase mind sisse,“ anus tüdruk teisel pool ust. Mõtlesin tükk aega. Kas ma lasen ta sisse või mitte? Lõpuks otsustasin, et lasen ta sisse ja me räägime. Keerasin ukse lukust lahti ja kohe oli Vicky mu toas. „Tänan, et sa mu sisse lasid,“ sõnas tüdruk. Läksin istusin aknalauale ja Vicky istus voodi peale. „Kaua sa juba kitarri mängid?“ küsis tüdruk küsimuse, mida on mul päeva jooksul küllalt küsitud. „Ma ei tea. Võib-olla viis kuni kuus kuud. Põhimõtteliselt peale seda õnnetust,“ rääkisin Vickyle tõe viipekeeles. „Miks sa sellest midagi ei rääkinud?“ küsis Vic uue küsimuse. „Ma tahtsin, et see oleks saladus. Et mul oleks midagi, mida saan teiste eest varjata. Aga kui päris aus olla, siis ma ei tea ise ka sinu küsimusele vastust. Kui ma selle kunagi välja nuputan, siis ütlen sulle,“ rääkisin pikalt viipekeeles. „Eks anna siis teada. Kas sa seda oledki teinud siis, kui meil trenn on?“ esitas ta küsimuse peale lühikest vaikust. Palju ta neid küsimusi küsib? „Jah, sellega ma tegelesingi. Kas ma saaksin nüüd üksinda olla?“ Ma tõesti tahtsin üksinda olla. Vicky tegi nagu palutud ja lahkus. Ise läksin pesema ja peale seda magama.

Hommikul ärkasin väga puhanult. Käisin kiiresti pesus ära. Peale pesu föönitasin ja sirgendasin juukseid. Tegin meigi, otsisin kaelakee ning läksin tuppa riideid valima. Tükk aega otsisin ja lõpuks leidsin riided. Panin need selga ja läksin peegli ette. Valmis. Võtsin laua juurest oma koti ja läksin alla. Tädi ja Vickyt polnud all korrusel. Käisin kõik toad läbi, aga neid polnud. Vaatasin telefonilt kella ja see näitas kella kümmet. Ma magasin sisse? Miks keegi mind ei äratanud? Kas minna kooli või mitte? Otsustasin, et ei lähe. Viisin koti tagasi enda tuppa. Viskasin koti sinna, kust ma ta ennem võtsin ehk siis laua juurde. Saatsin tädile sõnumi sisuga:

Tsau, Sara. Miks sina või Vicky mind hommikul ülesse ei ajanud. Nüüd magasin sisse ja ma otsustasin, et ei lähe täna kooli. Aga see selleks. Tahtsin küsida, et kus sa oled ja kuna sa koju tuled? Annabella J

Ma ei pidanud kaua ootama, kui Sara mulle sõnumi vastu saatis.

Tsau, Bella. Miks me oleksime pidanud? Täna on ju laupäev ja minu teada ei minda laupäeval kooli. Mina ja Vicky oleme tantsukoolis koos teistega. Meil läheb umbes kaks tundi. Palun korista toad ka ära, sest su vanemad tulevad ju täna. Ning kui sul aega üle jääb, siis võid poes ka käia ning süüa teha. Sara

Täna on laupäev? Vaatasin kinnituseks kalendrisse ja täna ongi laupäev. Täna tulevad ema ja isa siia. Vähemalt nii nad ütlesid ning Sara kirjutas seda ka sõnumis. Nad on mind selle kuue kuu jooksul ainult üks kord vaatamas käinud ja kui nad täna tulevad, siis on see teine kord. Nüüd pean hakkama nende pärast tubasid koristama ja süüa tegema.

Koristasin ära ainult enda toa, köögi ja elutoa ning koridorid, sest mina ei hakka tädi ja Vicky tube koristama. Koristamisega läks maksimaalselt nelikümmend viis minutit- tõmbasin ainult põrandad tolmuimejaga ära, rohkem ma ei viitsinud.

Vaatasin telefonilt kella ja see näitas, et kell on juba üksteist. Ma saan tund aega tantsida. Läksin oma tuppa ja panin tantsuriided selga ning läksin pööningule. Telefoni panin lauale ja ise liikusin maki juurde. Panin muusika käima ning hakkasin tantsima. Tantsides tühjendasin oma pea muredest ning lasin muusikal keha üle võtta. Tantsisin erinevaid tantsustiile. Hüppasin ja tegin õhus kaks-kolm saltot ja maandusin. „Black Illusion“ (Sara tantsugrupi nimi) püüdsid ka eile seda trennis teha, aga mitte kellelgi ei õnnestunud. Isegi mu vend ei osanud seda teha.

Läksin laua juurde- kuhu olin telefoni ennem pannud- ja vaatasin mobiililt kella. Kell on 11.49? Miks ma alati viimastel minutitel lõpetan tantsimise? Mul polnud enam aega, jooksin oma tuppa ja vahetasin riided uuesti ära. Kammisin juuksed läbi ja olingi valmis. Torkasin telefoni teksade taskusse ja astusin oma toast välja. Muusika? Ma ei pannud ju makki kinni. Jooksin siis jälle pööningule ja vajutasin maki kinni. „Me oleme tagasi!“ hüüdis Sara alt. Kõndisin rahulikult alla. Viipasin neile käega. „Kas koristasid toad ära ja käisid poes?“ esitas tädi küsimuse. „Jah, aga ainult köögi, elutoa, enda toa ja muidugi koridorid. Teie tube ma ei koristanud ning ma ei käinud poes ega teinud süüa,“ vastasin tädi küsimusele. „Nojah. Seda ma arvasingi. Ma lähen käin siis poes,“ ütles Sara ja läks majast uuesti minema. Vaatasin korraks Vicky poole ja tema vaatas mind kutsikasilmadega. „Mida?“küsisin ja tegin küsiva näo pähe, sest ma ei saanud aru, mida tüdruk minust tahtis. „Palun mängi mulle kitarri,“ ütles tüdruk ja tegi oma kutsikasilmi edasi. Viipasin käega trepi suunas, andes märku, et me läheks. Ta sai aru ja hakkas minu toa poole liikuma. Vicky istus minu lemmikkohta- aknalauale-, mina aga võtsin kapi ja seina vahelt kitarri ning istusin voodile. „Mida ma mängin?“ esitasin tüdrukule küsimuse. Ta mõtles natukene aega sa siis vastas: „Mängi Taylor Swift’i laulu Breathe.“ See on ka sinu lemmiklaul. Hakkasin siis mängima.Vicky oli terve selle aja, kui ma mängisin, tasa ja liikus vaikselt ühelt küljelt teisele.

Mängisin veel viimaseid noote ja laul oligi läbi. „Wow. Sa pead tulema sinna laagrisse, kuhu me grupiga lähme. Seal saad sa kitarri mängida,“ seletas Vic. „Mis mõttes saaksin ma seal kitarri mängida, kui see on ainult tantsijatele ja lauljatele?“ esitasin Vickyle küsimuse. Panin kitarri põrandale voodi najale seisma. „See pole ainult tantsijatele ja lauljatele. See on... ühesõnaga on see muusika laager. Seal on kõik, kellele meeldib muusikaga tegeleda- tantsijad, lauljad, bändid, ühe instrumendi mängijad nagu sina ja...“ rääkis Vic mulle. Peatasin ta käe tõstmisega, mis tähendas, et ta edasi ei räägiks. „Saan aru. See laager on kõigile, kes puutuvad oma hobis muusikaga kokku,“ andsin Vickyle lühikese kokkuvõtte. „Täpselt.“

„Ma olen poest tagasi!“ hõikas Sara alt. „Lähme,“ sõnas Vicky ja juba ta läks mu toast välja. Tõusin ka voodist ja läksin tüdrukule järgi. „Kas te tulete mulle appi süüa tegema?“ küsis tädi kohe, kui me köögis olime. Mõlemad Vickyga noogutasime. „Tulge siis siia.“ Läksime Sara juurde ja hakkasime kokkama. Vaaritasime umbes kaks tundi. Vaatasin seinal olevat kella ja see näitas, et kell saab kolm.“Kuna Patricia ja Adam siia jõuavad?“ küsisin tädilt. „Nad ütlesid, et kella neljaks tulevad,“ vastas Sara mu küsimusele. „Vicky ja Bella, palun katke laud ära,“ palus Sara meid. „Okei,“ sõnas Vicky. Otsisime taldrikud, noad-kahvlid ja klaasid valmis ning katsime laua. Varsti oli söök valmis ja laud kaetud. Vanemate tulekuni oli veel pooltundi. Läksime istusime kõik kolmekesi diivanile ja hakkasime telekat vaatama.

Need pooltundi läksid kiiresti. Helises uksekell. Mina ja Vicky läksime mu vanematele vastu ning Sara läks kööki. Tegin ukse lahti ja seal nad olid- minu vanemad, kes minust ei hooli. „Tere Patricia ja Adam,“ ütles Vicky viisakalt. Pööritasin sellepeale silmi. Nad ei ole viisakust ära teeninud, selle mõtte oleksin tahtnud välja öelda, õigemini viipekeeles näidata. Mina ainult viipasin neile käega ja näitasin käega, et nad sisse tuleksid. Patricia ja Adam tulid sisse ning võtsid oma väliriided seljast. „Las nad lähevad kööki. Ma tahan sinuga omavahel rääkida,“ seletasin Vickyle viipekeeles. „Ma näen, et sa ei saa siiamaani rääkida,“ ütles ema. Noogutasin. „Minge kööki. Me tuleme kohe järgi,“ lausus Vic neile. Nemad läksid kööki ja meie elutuppa. „Millest sa rääkida tahtsid?“ esitas Vicky kohe küsimuse. „Ära ole nendega nii viisakas,“ ütlesin talle välja selle, mida ma mõtlesin. „Okei,“ oli ainuke sõna, mis tüdruku suust tuli. Me läksime ka kööki ning võtsime istet laua taga, kus ema, isa ja tädi juba istusid. Tõstsime endale süüa ja hakkasime sööma. Sõime natukene aega vaikuses, kui Patricia ütles: „Me otsustasime, et me lähme reisile.“ Ma tõmbasin endale söögi kurku. Köhisin natuke, jõin mahla ja kõik oli korras. „Mis mõttes me? Kas sina ja isa või meie kolmekesi?“ küsisin neilt viipekeeles, aga nad ei saanud sellest aru. „Annabella küsis, et kas te lähete Adamiga või lähete kolmekesi,“ tõlkis Sara mu vanematele ära. Patricia ja Adam vaatasid üksteisele otsa, siis sosistasid midagi, mida mina ei kuulnud. Nad lähevad kahekesi. Ma olen selles kindel. Nad ei hooli minust.

________________________________________________________________________

Selline oli siis kolmas osa. Loodan, et teile meeldis.

Kui panete PUNASE, siis kirjutage kommentaaridesse ka PÕHJUS, miks ma punase sain.

Teatan endiselt klubis ja neile, kes kommentaarivad. Kõik kes on siiamaani teate saanud, saavad ka edasi :D

J.

Patīk 114