On veel hämar, kuid suure ootusärevusega pakin asju kokku. Vaatan kella ning ootan õiget hetke. Lõpuks see saabub. Uksest väljudes lööb näkku karge õhk. Läbi kinnaste tunnen, et metallvärava link on jääkülm. Avan väravad ning lasen tõusva päikese kiirtel trepiastmeid noolima tulla. Õhus on tunda värskust ning külmust. Värava kolksatuse peale ehmub pargis puude otsas üles umbes sajapealine parv vareseid, kes käratsedes õhku tõusevad. Tiibade vihin ja kraaksumine meenutab pisut õudusfilmi. Kuid kõhedustunne läheb üle. Linn on veel õhkõrna uduloori mässitud ning jõelt hoovab koos külma õhuga püüdmatuid aroome. Läbi udu tunginud päikesekiired panevad jäised veepisarad murul ja lehtedel sillerdama. Vaikus. Üksik auto sõidab mööda, juht heidab mulle heatahtliku pilgu, ning kaob vaikusesse. Heidan trepilt veel ühe pilgu linnale, veel natuke aega kannatust ja ma pääsen samuti võluudu keeristesse.

Patīk