Sonett 75
William Shakespeare Sind vajab minu vaim kui toitu elu
või nagu vihmahoogu janus maa;
mind aina kiusab sinust mõlgutelu,
ei ihnsal unuda ta rikkus saa.
Kord aardest hea on meel, ent samas pahaks
teeb meele näriv kartus varga ees;
kord sinuga ma üksi olla tahaks,
siis taas, et näeks mu rõõmu igamees.
Kord sinu nägemise küllast joobun,
kord nälgin, unistades uuest peost;
ma ütlen lahti lõbudest ja loobun,
kui nendel sinuga ei ole seost.
    Nii päevast päeva paast ja priisk,
    kord küllane, kord kasin on mu liisk.
  Sonett 29
William Shakespeare Kui õnnest hüljatuna nutan sala,
sest oma kehva seisust kurtma pean,
ehk taevas kurt küll kuulma on mu hala,
ja vaatan end ja oma saatust nean
ja soovin olla nagu see, kes kenam,
kel lai on sõpruskond ja silmaring,
kel lootusi ja kunstitaidu enam,
ning mis mul head on, halvustab mu hing,-
siis, kui end põlgan mõttes iseendas,
toob mõte meelde sind, ja helinal
kui lõo, kes koidu ajal üles lendas,
hing laulab hümne taeva väraval,
    sest sinu arm on rikkus, mille pärast
    ma loobuks kuninglikust aust ja särast. 
  Sonett 90
William Shakespeare

Siis vihka mind, kui pead, ja kohe praegu,
sest praegu käib maailmaga mul riid,
löö parem saatusega ühteaegu
kui et mind hiljem ahastusse viid.
Ah, valu järelväes sa ära tule,
kui nüüdne mure enam mind ei söö,
et kurblik-vihmasele hommikule
ei annaks aset tuulevinge öö!
Ning hoobiks ära viimset hetke valva,
mil väikseist muredest ma olen nõrk,
vaid, hüljates mind enne, nõnda salva,
et teaksin: pole miski muu nii mõrk.
    Ei loeks ma ühtki valu enam valuks,
    kui süda sinu kaotamist mul taluks.

Patīk 3