Üks jupp minust hulbib tuules,

otsides hingamisõhku.

Teine kummalist kuminat kuuleb

Ühes kauges möödunud õhtus.

Kolmas jalutab kastesel aasal

Ulmade kuningriigis

Neljas mängib veel leludega

Tont teab, mis ajast ja liigist.

Ma pole veel kohale jõudnud.

Uks ikka mu taga on valla.

Küll on saatus mu´lt üüri nõudnud,

Kuid ikka ma tingin alla.

Nii visalt ma võitlen ja veenan,

Et midagi tähtsat on puudu

Ning lõpuks ma ise ei teagi,

kuhu siis täpselt kuulun.

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Igaüks on vaid enese moodi –

selline, nagu ta maailma loodi.

Raske on mõelda laenatud peaga,

leppida sunnitud kurja ja heaga,

mahtuda ühtede mõtete alla –

igav on ühtviisi olemas olla!