Sügisel on ilmad vilud
kadunud kõik suveilud,
vaid värvi kirkus hulgub ringi,
kandes jalas kuldseid kingi.

Päevast päeva aina sajab
piisk lompi kukub vastu kajab,
aina puhub vinge tuul,
veel viimseid lehti näeme puul.

Põldudelt ei võeta vilja,
selleks aeg on juba hilja,
järgi jäänd vaid koltund põhk,
pea langemas on õhurõhk.

Aed vilju peenralt korjame,
kaht sügiskuud me orjame,
sinna jätta neid ei taha,
peagi sajab lumi maha.

Ongi sügis kätte jõudnud,
suvi lõunamaale sõudnud,
öösiti ka üsna vilu,
sest kadunud on suveilud.

Patīk 17