Olen viimasel ajal televiisori vahtimise asemel rohkem raamatuid lugenud. Põhiliselt filosoofilise lähenemisega autoreid, kes püüavad avada ja seletada inimese keha, mõistuse ja hinge vahelisi suhteid nagu Eckhart Tolle; Diana Cooper, Lise Bourbeau, Ken Wilber, Anatoli Nekrassov, Debbie Shapiro, Tommy Hellsten, Daniel Goleman… Leian, et see on aidanud mul ümbritsevast paremini aru saada. Arvan, et olen ka ise muutunud. Muutunud sallivamaks ja teistest arusaavamaks. Mõistan paremini ennast ja asjade põhjusi ning seda, et õppida ja muutuda on vaja veel palju –et see on kogu elu hõlmav täiustumise protsess! Olen sageli mõelnud ka sellele, et miks ma siin, Rate’s askeldan? Iga kord paistab see askeldamine mulle erineva nurga alt. Ei hakka ennast kordama, seda võib lugeda siitsamast, päevikust. Praegu paistab mulle see nii, et Rate’s (tegelikult pole see üldse tähtis, et just Rate’s, tähtis on, et avalikus kohas) olin ma viimased pool aastat seepärast, et ennast pärast rasket psüühilist kriisi ravida. Tuleb välja, et kirjutamine ja kirjavahetus on üks mõjusamaid teraapia liike! Sellele järeldusele (et miks ma Rate’s olen) jõudsin ma tagantjärgi, alles hiljakult. Tundub, et inimestega kirjateel suhtlemine on mind tõepoolest aidanud! Tänan kõiki, kes on mind kommenteerinud ja mulle kirjutanud või kellele mina olen saanud võimaluse kirjutada! Te olete mind sellega aidanud! Olete aidanud paremini elust ja minust endast aru saada. Tänan, seda on väga palju! Rõõmu ja päikest Teile kõigile!
Vastu võetud .