Aknataga juba pime
tean, et täna sind ma ei näe.
Loodan, ehk juhtub ime
ja just täna ulatad mul käe.


Tuleb tere aknast uksest
näen su pilku läbi öö.
Tuba ärev igast tuksest,
kleidil lahti päästan vöö.


Surun pea ma nukralt patja
nuuksed sinna peidan ma.
Oled sa mu mure matja,
armsam kõigist oled sa.


Sind ei ole ei toas ei õues
mitte kuskil pole sind.
Nukrus ainult põksub põues,
selles nukruses murtud on hing.

Patīk 2