Tõesti sündinud lugu


Kas see on tõesti tõdi?
Mis sa arvad?

Selle tüdruguga juhtus see kes rääkib:/

 

Mu  poiss helistas mulle ja teatas, et homme läheme Saaremaale jaanitulele, ta tuleb lõuna paiku ja võtab mu peale. Loomulikult olin ma nõus. Mandrirahval on ikka kombeks end aasta lühimaks õõks mõnele saarele sättida.

 

     Õhtul läksin magama nagu tavaliselt, aga südaöö paiku läks uni ära. Käisin kempsus ja jõin vett, aga kuna und ei paistnud kuskilt, panin televiisori mängima ja külitasin diivanil.
        Ei olnud hea olla. Telekast tulev ei paelunud mind ja kogu aeg oli tunne, et ma ei ole üksi. Keegi jälgis iga mu liigutust! Ometi polnud korteris kedagi. Kontrollisin, kas uks ikka on lukus, siis pugesin uuesti teki alla. Sulgesin silmad ja hakkasin und ootama.
     Äkki tundsin, et keegi puudutab mind puusast...
    Ainult hetkeks. Aga minust käis selline surin läbi, nagu oleksin elektrilöögi saanud! Tahtsin end liigutada, aga ei saanud.See tunne kestis umbes  kaks minutit, siis surin lõppes ja kuulsin üht häält, mis tungivalt nõudis, et ma koju jääksin.
    ...Jää homme koju! Jää homme koju! JÄÄ HOMME KOJU!... Hääl ainult korrutas seda.
     Selle tundega ma hommikul ka ärkasin Jää koju, tiksus mul meeles
     Kui siis sõber mulle järele tuli ja etteheitvalt imestas et ma polegi veel minekuvalmis,   teadsin trotslikult, et mul on tervis kehv ja ma ei tule kuhugi.
     Lähen siis üksi, teatas ta solvunult ja sõitis minema.
     Muidugi oli mul paha tunne, et teda seda moodi alt vedasin, aga ma pidin ju seda häält, mis lausa kordas nagu mantrat, et jääksin koju, kuulda võtma!
    Mõne tunni pärast elises telefon ja ma ei julgenud seda vastu võtta, sest kõhutunne ütles, et hea kõne see ei ole.
    Kui telefon helises nõudlikult juba kolmandat korda, siis võtsin vastu ja sain oma aimdusele kinnitust. Helistas mu sõbar sõber ja teatas, et nad olid teel Saaremaale, kui liiglusõnnetus juhtus.Tema kondid olid kipsi pandud ta pruudi otsmik plaastertatud, aga minu peikaga olevalt läinud nii õnnetult, et teda polevatki enam... Ja autost ei ole ka enam suurt midagi järel.
     ...Jumal tänatud, et ma tagaistmele oma pruudi juurde kolisin muidu oleksin ka mina surmalaps!(ütles sõbra sõber)Esiots oi ikka sodi mis sodi!...
      Raske on arvata, kes seal esiistmel peika kõrval oleks istunud...!
      Juhtunust on möödas aasta ja seda esialkset valu ei ole enam, aga kes siis ikkagi oli see heategija, kes mind manitses koju jääma. Hea haldijas? Minu isiklik keitseingel? Mõni kaugne esivanema vaim, kes arvas, et pean siin maailmas üht-teist veel korda saatma!?

  Tõesti sündinud lugu

Kas see on tõesti tõdi?
Mis sa arvad?

Patīk 2