22.02.2010

Koik mis roosa ja paneb kohus keerama on valus.

Sooviksin olla armunud, olen oodanud seda nii kaua, et kardan, et kui see juhtub siis ei ole ma enam kindel on see toelisus voi kujutan seda endale ette. Minu maailmas on see nii kaunina ja meeldivana ette kujutatud, et lihtsal tunde sähvatusel on raske neisse raamidesse end sättida. Tahtes midagi väga, kujutlusvoime loob illusiooni pannes uskuma, et otsitu on leitud. Naiivsus loob siis mittemillestki midagi, et saaksin oma tahtmise, isegi kui see on ainult minu ettekujutuse vili mis naiivses usus suudab end reaalsena näidata. Tahan olla armunud, tahan liblikaid oma kohtu, rinda ja moistusesse. ja see minu ohver kui voib nii öelda ei pruugigi olla midagi enamat kui midagi voi sootuks muud kui ootasin/lootsin ja voin olla sellest teadlik, siiski peidan silmad illusioonidesse ja mängin seda valulikku mängu kuni fantaasia joud raugeb ja ta väsib unelmate ettekujutlusi loomast ja jätab maha tyhja koha kuhu siis roomuga viha koguma hakkan, et siis tyhjade syydistustega see välja pursata ja end onnetuks moelda ometi pole onnelik olnudki. Ja siis olles öelnud sonad mida teadmatuse, lootuste ja unistuste taha olin peitnud, algab koik algusest kuid vahetunud on rollid ja pingutajaks, unistuste loojaks oled muutunud sina, kui siis on juba hilja. Annan endast alati koik, nii palju, et kulutan koik oma varud hetkel kui peaksin varuma aastateks, samas teades, et armastus peaks meid kandma mitte minu fantaasiad ideaalsusest ja siirad soovid saada armastatuks ja armastada. Mängin taas seda mängu milles terve mu minevik mind syydistanud on, paludes proovida ja pingutada siis kui olen kasutanud oma jou ka Tema eest.

Aeg kingi mulle armastus, silmad aidake teda ära tunda, syda aita mul see eraldada unelmatest ja hirmudest. Moistus puhka jalga ja lopeta väljamoeldiste esitus minu reaalses elus.

Patīk 2