Kesksuviste ööde sumedus
vajub metsa ja niitude üle.
Maad embab öine jahedus
ja haarab udude süle.
Me lühike põhjamaa suvi
nii märkamatult möödub.
Kiirel sammul ta kevadest tuli
juba sügise poole suundub.
Veel soojust on ööde rüpes,
tahaks armsamaga käsikäes
mööda sammuda põllust küpsest,
kus kuuvalguse peegeldust näed.
Tahaks minna ja minna ja minna,
tunda kuidas lähedus joovastab.
Jõuda suveöös kordki sinna,
kus kauge silmapaar sinetab.

(Heli Lepik)

Patīk 22