Mööda pargiteed astun
saatjaks lehtede sahin
tuules kaarduvad oksad
kõrgelt vaatamas kuu
vaikus uduna hõljub
puud heidavad varje
kaugel kumab üks latern
nagu irvitav suu
kõik ootused jälle
on pudenend liivaks
taas tulekul talv
algab hingedekuu
pole mõtteid ja soove
mis vaid olelust piiraks
hing valuleb teades
jäljed taas pühib tuul.

(Heli Palmsaar)

Patīk 11