Läbi metsa voolab jõgi, jõe kohal lendab kärbes. Vees ujub haug ja näeb kärbest ning mõtleb: "Nii, kärbes lendab allapoole, mina haaran õhust ta kinni ja söön ära. Kõht täis-hea olla!"
Kaldal põõsas on karu. Näeb kärbest, näeb haugi ja mõtleb: "Nii, kärbes lendab allapoole, haug haarab ta lõugade vahele ja mina haaran haugi ning söön ära. Kõht täis - hea olla!"
Teisel pool jõge on põõsas jahimees, kes näeb kärbest, haugi ja karu. Mõtleb omaette: "Nii, kärbes lendab allapoole, haug sööb ta ära, karu püüab haugi kinni ja mina lasen karu maha. Karva müün kasukaks, liha söön ära. Kõht täis-hea olla!"
Jahimehe kõrval on väike hiir, kes näeb kärbest, haugi, karu, jahimeest ja võileiba jahimehe taskus ning mõtleb: "Kärbes lendab alla, haug hüppab selle järgi, karu püüab haugi kinni, jahimees laseb karu maha, rabeledes kukub jahimehel võileib taskust välja, mina saan selle endale ja söön ära. Kõht täis - hea olla!"
Veidi eemal jälgib kogu situatsiooni kass, kes näeb nii kärbest, haugi, karu, jahimeest, võileiba, kui ka hiirt. Mõtleb: "Kärbes lendab alla, haug hüppab selle järele, karu püüab haugi, jahimees laseb karu, hiir püüab maha kukkunud võileiva ja mina püüan hiire kinni. Kõht täis-hea olla!"
Olukord hakkab arenema - kärbes lendabki allapoole, haug hüppab veest välja ja krabab kärbse lõugade vahele. Karu reageerib kiiresti ning püüab haugi kinni ning siis laseb jahimees karu maha. Lastes kukub võileib jahimehe taskust maha ja hiir tormab selle järele. Kass aga hüppab hiirele järele ning... Hüppab mööda ja maandub jõkke.
Loo moraal: Selleks, et kiisut märjaks saada, tuleb teha pikka eelmängu.