Sügis uduilmadega
päike väsind silmadega
vaatab nukralt maha
pilvedesse peidab end
Kinni uks, ei keegi sega
istun kambris enesega
muremeeli vaatan
põlevasse tulle
Ajanurme koltund ehe
mälestuste närtsind lehed
neid ma kokku kogun
kimpudeks nad köidan
teineteise järel kaminasse heidan
Suhinal neist suitsu imbub
niisked, närtsind lehekimbud
kas neid sügissadu
sagedane pesi?
Veel teeb pisar pilgu halliks
oleksid sa siin, mu kallis
pühiksid ka selle,
mis veel silmas särab! /K.Madis

Patīk 3