Text on järgmises lahtris :(
 " Kõik algas päevist, mil kohtasin tüdrukut, kellel oli suurepärane iseloom. Me suhtlesime ajajooksul rohkem, ning saime järjest lähedamateks. Ma ei osanudki tahta rohkemat kui sellist tüdrukut, nagu sina. Sa olid asendamatu kõiges, sa kuulasid mind alati, aitasid nii kuidas oskasid ja sa panid alati mind naerma, ükskõik kui loogiline ka see lause polnud.
 Meil oli mälestusi nii häid kui halbu, me naersime ja nutsime nii kuidas suutsime. Naer, tuli juba meie idiootsetest mõtetest ning pisarad, tulid enamasti selle naeru tagajärjel. Me ei teinud midagi ilma teineteiseta, me olime alati koos, nagu sukk ja saabas. Aeg sinuga tundus, kui sekundiosa maailmast, mis on täis õnne. Meie õnn oleks justkui pöördunud, see tüli hävitas kõik hea, mis meil veel alles oli.
 Ma igatsen taga aegu, mil ma olin nii õnnelik, mil ma ei mõelnud, et ühel päeval võib kõik kaduda. Need naeruhetked, need lollitamised ja kõik head mälestused, oehh .. kuidas ma seda kõike taga ka igatseks. Kõik ei laabu niikuinii, kuigi võiks ju.
 Mulle näib, et ainult mina nagu igatseks neid aegu tagasi, sina oled teistega ja samamoodi õnnelik, nagu ennemgi. See kõik ei laabu ju, kui ainult mina püüan kõike parandada. Sinul justkui poleks kahju, et see kõik nii läks.
 Ise tead, mida teed ja mida õigeks pead. Kuid nüüd tead seda seisukohta, mida mina tunnen ja loodan, et see paneb sind mõtlema, kõige selle üle, mis hetkel toimub. Sest mulle näib, et sa ei ole reaalsuses, sa hõljud seal kõrgemal pilvedel. Ja kunagi kui kõik sul kaob, saad aru, mis sulle kõigekallim siiski oli. . .

Patīk 3