Kurbkollaste tähtede jumetud näod
End pimedas alasti varjavad
Üks täht kui äikene teiste seas
Hingeohete pilke on korjamas

Hingeohete pilkude piinades
Kahe tunneli ahela vahel
Lasen hukata enese deemoni
Alt ülesse sadaval rahel

Tahmpimedus värvib vaid huuli
Oma enese siivutu verega
Väär õpetus on ehk see kannatus
Oma õiglase taibu ning meelega

Kivi südamel kivi ma kivile laon
Rajan treppi ma maskiga jumala poole
Tulen tagasi jälle ning veelkord ma kaon
Jah, pettuda tahaks ta loomes !

Patīk