Nüüd hakkabki silmad avanema Jõgeva oma vooreseljandiga on omapärane, küllalt rahulik ja roheline.Linn on mitu aastat laiust võtnud.Kõik, kes on mõne kõrge maja katuselt alla vaadanud, on imestunud:
Niisugune armas, väike!
Nagu roheline oaas põldude keskel.Ja seepärast tahaks haarata luua ning hakata pühkima, kohe ühest tänava otsast teise välja. Aega ei ole, jõudu ei ole. Palju siis üks inimene ikka suudab.Vanasti pühkisid inimesed igal laupäeval küla tänavatki üle, õuedest rääkimata.
Kevad on kaua soe ja ka külm.Aga valus on vaadata keset praegust koristamata õuesid ja maja taguseid, mõned pühkimata ukseesiseid. Kui istutaks ka rõdule mõne lilletaime. Möödaminejal jääks ka silm peale puhkama.Aga praegust ongi need päevad. Eks jaksame maast võtta mõne paberitüki, vedeleva lauajupi või plekitüki.Ehk jõuaksime istutada veel mõne lille. Ilus ja puhas ümbrus teeb meele rõõmsamaks ja selle läbi saaks suvi suvisemaks ja linn kodusemaks. Jõgeva jääbki mulle igaveseks kodu.

Patīk 2