Sinu üks väga hea sõbranna, suhtles minuga sinu teemal. Tuli meil jutuks, et tema sõbranna on sattunud elutee keerdtreppide tõttu situatsiooni, kus ta on jäänud rasedaks ning tema poiss ei poolda rasedust ja nõuab aborti.
Olen teadlik ka, et oled veel alaealine, kuid seaduste järgi oled täiesti võimeline ise otsustama, mida teha?!
Kui sa ei ole veel aborti teinud, siis soovitan Sul läbi lugeda selle jutu:

"Minu nimi on Heli. Jutustan teile oma loo, et mõistaksite, kui suur muutus elus on abort.

Olin siis 15-aastane. Läksime sõbrannaga välja ja juba mõne aja pärast tuli kõne. Poisid kutsusid autoga sõitma. Me sõitsime niisama ringi ja lõpuks otsustasime minna ühe poisi juurde. Jõin suhteliselt vähe, kuid mälukas on siiani, mis tegelikult tol õhtul juhtus. Arvatavasti pandi mu joogi sisse midagi, sest ma ei joonudki eriti palju ja järgmisel päeval oli kohutavalt halb olla. Mäletasin vaid üksikuid vahejuhtumeid. Ja nii see kõik algaski.

Paar nädalat hiljem jäid mul päevad ära. Olin juba kindel, et olen rase, enne kui olin testi teinud. Alguses ei julgenud ma emale rääkida, kuid lõpuks võtsin julguse kokku ja rääkisin. Ema ostis testi ja tegin siis järgmise päeva hommikul testi ära. See oli tõeline šokk, et olen rase. Kuigi aimasin seda juba enne, aga kui asi oli kindel, oli kõik teisiti. Mu ema hakkas kohutavalt nutma ja hiljem hakkasin ka mina nutma. Esimese asjana helistas ema noorte nõustamiskeskusesse. Sain aja kirja pandud ja jäin ootama.

Jõudis kätte aeg kui pidin arsti juurde minema. Nõustamiskeskuses olid väga toredad ja viisakad inimesed. Kui arst minuga rääkis oli mul nutt kurgus. Vähemalt olid mul toetavad sõbrannad, kes käisid minuga kaasas ja lohutasid mind. Alguses arvati, et ma ei olegi rase, kuna naistearst ei tundnud midagi. Siis saadeti mind ultrahelisse. Tehti kindlaks, et olen ikkagi rase. Emaga olime juba kodus jõudnud otsusele, et teen aborti. Olin nii noor ja kool oli vaja lõpetada. Panime siis arstiga abordiaja kinni. Järgmisel nädalal pidin minema oma esimese tableti järele. Ma tegin medikamentoosse abordi. Peale esimest tabletti ei olnud hullu midagi. Kahe päeva pärast pidin minema järgmist kahte tabletti võtma. Siis pidin minema juba haiglasse, mitte enam nõustamis-keskusesse. Arstid ja muud töötajad olid kohutavalt ebaviisakad ja kurjad. Eriti halvasti suhtuti sellesse, et olin nii noor. Võtsin oma kaks ülejäänud tabletti ära ja pidin ootama jääma. Mul hakkas kohutavalt halb. Läksin siis vett küsima ja oleksin äärepealt kokku kukkunud. Mind viidi palatisse, kus olid ka teised naised, kes olid aborti teinud. Ma oksendasin ja mul oli kohutavalt halb olla. Lamasin paar tundi haiglas ja siis läksin koju. Järgmised ööd ja päevad olid kohutavad. Õnneks oli mul toetav ema ja toetav kasuisa. Poiss, kes pidi olema lapse isa, sai lapsest alles peale aborti teada. Ega see teda eriti ei huvitanudki. Olen siiamaani kindel, et mulle pandi midagi joogi sisse ja ega see poiss ei olnud just mingi pühak kah.

Kui ma koju jõudsin, pidin ma mitu nädalat kannatama valude käes. Nutsin igal õhtul ja ilma oma emata ei oleks ma üldse seda üle elanud. Kui oleks olnud võimalus, oleksin ma lapse alles jätnud. Sellist asja ei soovitaks mitte kellelegi. Elu jubedaim kogemus."

See ja mõnedki lood veel on kättesaadavad ka : http://www.abort.ee/lood

Samuti soovitan Sul lugeda kirjandust selle kohta sealt.

Sina ei ole esimene, kahtlen et ka viimane neiu, kes sellises situatsioonis on.
Kuid enne kui astud sammu abordi suunas, MÕTLE!

Kas Sina tahad olla MÕRVAR? Kas Sina tahad elada edasi teadmisega, et oled hävitanud süütu inimelu, kel pole isegi võimalust ennast kaitsta?

Langeta see otsus ise! Räägi läbi oma vanematega. Sest mitte keegi peale sinu seda last ei kanna, samuti ei sünnita!

Patīk 6