Mees ja naine istuvad. Vaikides. Naise silmad läigivad pisarate ootel. “Vaata mulle otsa” palub mees. Naine vaikib ning ta pilk eksleb, püüdes meeleheitlikult leida midagi, mis takistaks pisarate langemist. ” Vaata mulle palun otsa ja ütle, et Sa ei armasta mind, ütle, et ma olen Sulle tühi koht..ja ma ei tülita Sind enam iialgi..” Gravitatsioon võidab ja pisarad on vabad voolama. Vaikides pühib naine pisaraid, püüdes nägu kätega varjata. Mees võtab salvrätiku ning hoolikalt ja hellalt tupsutab naise silmad kuivaks. ” Ma armastan ja igatsen Sind.” ütleb mees.
Ühel päikeselisel päeval tööle sõites meenusid Sa mulle äkki. Nii selgelt ja eredalt.
Sina.
Meie vahel olnud ja olemata jäänud lähedus. Selline tugev ja nimetu igatsus. Korraks oli tunne, et see ei saa ju läbi olla, olemata tegelikult alanudki.
Tahtsin Sulle sõnumi saata. Või lihtsalt helistada.
Sellest on omajagu aega, kui ma olen tahtnud kuulda lihtsalt kellegi häält telefonis.
Ja siis ma sain aru, kui tobe see on. Natuke oli kurb ja natuke nagu torkas kuskil.
Loobusin.
Päike paistis ikka samamoodi edasi, taevas oli täpselt sama sinine valgete pilvelaamadega. Midagi polnud muutunud.
Ma kardan selliseid hommikuid. Sellepärast on lihtsam öelda EI.
Pašlaik nav neviena komentāra
Atstāj komentāru, un uzsāc diskusiju!