Puud Aitavad

Kask.

Lühendatult raamatust Puu annab Elujõudu”:

Kask on tundlik puu: ta äratab inimestes intuitiivseid jõude, muudab neid tundehelladeks ja sensitiivseteks.

Kase poole tuleks pöörduda nõrkadel ja haigusest paranevatel inimestel. Närvisüsteemihäiretega ja depressiooni all kannatavatele inimestele on kask asendamatu abimees – ta vabastab nad hirmust, kõhklustest ja muretsemisest. Kodu lähedal kasvav kask peletab eemale õudusunenäod.

Kaseviht – kaselehtedes leidub põletikuvastase, antibiootilise, haavu parandava, higieritust soodustava ja ainevahetusprotsesse elavdava toimega palsameid. Kaseviht leevendab raskest tööst ja ilmamuutustest tekkivaid lihase- ja liigesevalusid.

Kasepungades leiduval eeterlikul õlil on suurepärane ravitoime, rahvameditsiinis kasutatakse kasepungi gonorröa, kuse- ja suguelundite haiguste ning vähktõve ravimiseks, samuti ussinugiliste vastu. Pungade tõmmis, keedus ja tinktuur soodustavad uriini-, higi- ja sapieritust, puhastavad verd, vaigistavad valu, vähendavad põletikku, parandavad haavu, desinfitseerivad ja ajavad ussinugilisi välja. Neil on nii tugev bakteritsiidne efekt, et nad tapavad koguni tüüfusepisikuid. Neerukivide puhul kasutatakse kasepungade vesitõmmist. Suhkrutõve ravimiseks lastakse 2-3 sl. pungadel 2 kl. keeva veega tihedalt suletud nõus soojas kohas 6 tundi tõmbuda, kurnake ja jooge ööpäva jooksul.

Kaselehed.

Kasutatakse neerupõletiku, kusihappelise diadeesi, kehvveresuse, reuma, artriidi, kuseteede haiguste korral. Reuma, podagra, allergia ja sügeleva dermatoosi korral toovad kergendust kaselehevannid.

Kasemahl.

Tervendab verd, elavdab vereloomet, stimuleerib kudede taastumist, normaliseerib ainevahetusprotsesse, aitab vabastada organismi jääkainetest ning mõjub väga hästi mürgistuste korral. Et vabaneda kroonilisest nohust, tuleb juua igal kevadel hommikuti 1 kl. värsket kasemahla. Koos noortest kaselehtedest pressitud mahlaga stimuleerib kasemahl neerude talitust, ärritamat seejuures neerukudet. Mahl ajab neerudest ja põiest kivid välja, aga ei mõju halvasti teistele organismi protsessidele. Välispidise vahendina kasutatakse kasemahla ägeda ekseemi, neurodermiidi, psoriaasi, skrofuloosi ja akne korral.

Kasekäsn.

Kasekäsna võib varuda aasta läbi, kuigi parem on seda teha kevadel. Puu millet käsn võetakse ei tohi olla vanem kui 50 a-t ja mitte noorem kui 10 a.-t.

http://tulelaps.wordpress.com/2013/10/20/kasekasn/

Kase tuhandeaastane tervendav vägi:

http://www.topshop.ee/articles/kasetuhandeaastanetervendavv2gi.htm

Elupuu raviomadused.

Fütontsiidid – taimede poolt moodustatud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis takistavad või pärsivad bakterite, mikroskoopiliste seente, väikeste putukate ja lihtsaimate organismide kasvu ja arengut. Fütontsiidid tõstavad taimede ja inimese immuunsust, kes regulaarselt hingab sisse fütontsiidide poolt puhastatud õhku. Fütontsiidid avastas professor B. P. Tokin aastal 1928.

Fütontsiidideks nimetatakse kõiki taimedest erituvaid lenduvaid osakesi, sealhulgas ka neid, mida on nähtavates kogustes peaaegu võimatu koguda.

Fütontsiidide iseloomulikeks esindajateks on eeterlikud õlid, mis eraldatakse taimsest toorainest tööstuslikult.

Harilikult on see ühendite kompleks – glükotsiidid, terpenoidid, parkained jt nn sekundaarsed metaboliidid, mis ei oma pistmist peamiste looduslike ühendite – valkude, süsivesikute ja rasvadega.

Üheks fütontsiidide tähtsaimaks omaduseks on nende toime spetsiifilisus. Nad suudavad isegi mikroskoopilisteks kogustes pärssida ühtede mikroorganismide kasvu ja paljunemist, stimuleerida teiste omi ning mängida elutähtsat rolli õhu, mulla ja vee mikrofloora reguleerimises

Eristatakse lenduvaid fütontsiidide fraktsioone, mida eritavad atmosfääri taimede maapealsed osad, mulda maa-alused osad ning vette veetaimede osad, ning mittelenduvaid fütontsiide, bioloogiliselt aktiivseid aineid, mida leidub taimede sees olevas mahlas.

Fütontsiidide antimikroobsed omadused on andnud uurimisainet suurele hulgale uuringutele nende kasutamiseks meditsiinis, veterinaarias, taimekaitsevahendites, puuviljade ja köögiviljade säilitamisel, toiduainetetööstuses ning teistes valdkondades.
Elupuu on mitte ainult kaunis, vaid ka raviomadustega taim. See igihaljas puuke on ammu leidnud oma koha rahvameditsiinis ning tarvitamist kõige erinevamate haiguste ravis. Paljudes Euroopa riikides on seadusandlusega ette nähtud elupuuhaljastus tuberkuloosidispanserite juures. Vaid rasedad naised ei tohi tarvitada elupuuõli.
Elupuu kõiki vorme iseloomustab rohke fütonitsiidide eritus. Elupuu puitosa sisaldab aktiivseid aineid – kollast värvi ja meeldiva lõhnaga eeterlikku õli, taksifoliini ja aromadendrini. Enamik õlist saadakse aga lehtedest, need on äärmiselt rikkad terpenoidalkoholi, vaigu, parkainete, monoterpeeni (thujone) ja paljude teiste ainete poolest.
Tänu oma rikkale koostisele on elupuul põletikuvastane ja antibakteriaalne toime, ta puhastab organismi jääkidest, parendab verevarustust ja leevendab krampe, peatab kasvajate kasvu jne.
Ameerika indiaanlased valmistasid elupuu lehtedest ja koorest tõmmist reuma ravimiseks infektsioonhaiguste profülaktikaks. „Elu puu” – nii nimetas elupuud Prantsusmaa kuningas XVI sajandi alguses. Homöopaatia looja Samuel Hahnemann hindas esimesena elupuu ravivaid omadusi ning lülitas elupuu paljude homöopaatiliste ravimite koostisesse. XIX sajandil hinnati elupuu raviomadusi kõrgelt: noorte võrsete leotist tarvitati veriköha, soolte- ja emakaverejooksu ja bronhiaalastma puhul, suguhaiguste ravimisel ja ussirohuna.
Katsetulemused ja kliinilised andmed. Õli peamiseks koostisosaks on monoterpeen (thujone), mis on mittekahjulik mürk ning omab kulgukatkestavaid omadusi. Seetõttu on elupuuõli tarbimine piiratud järgmiste normidega: toit – 0,5 mg/kg, mittealkohoolsed joogid – 0,5 mg/kg, alkohoolsed joogid – 5 mg/kg, kanged alkohoolsed joogid – 10 mg/kg. Rahvameditsiinis kasutatakse elupuust valmistatud preparaate põiepõletiku, eesnäärmepõletiku, eesnäärme adenoomi, soolte- ja emakaverejooksu ja bronhiaalastma korral. Õli äge mürgisus RIFM andmetel – oraalne LD50 0,83 g/kg (rotid), derm LD40 4,1 g/kg (küülikud). 4% lahusena ei kutsu õli 48 tunni jooksul esile inimese naha ärritust ega tundlikkust. Fototoksiline mõju puudub.
Harilikult tarvitatakse leotisena, mida valmistatakse järgmise retsepti järgi: 20 g kuivi peenestatud elupuuvõrseid kallatakse üle 1l tulise veega, lastakse tõmmata tihedalt suletud nõus pimedas kohas 5 minutit ning seejärel kurnatakse. Tarvitatakse 1 klaasi kaupa 3 korda päevas. Või võetakse 10 g kuivi peenestatud võrseid ½ liitri vee kohta, keedetakse 2 minutit, lastakse tõmmata 10 minutit ning juuakse ära ühe ööpäeva jooksul. Tõmmis (nastoika): 1 osa kuivi elupuuvõrsed ja 5 osa 70% etüülpiiritust, lastakse 2 nädalat seista ja tarvitatakse 30ne tilga kaupa. Elupuutõmmist kasutatakse nii profülaktiliselt kui ka gonorröa ja süüfilise raviks, Kiievi suguhaiguste kliinikutes kasutati Pfeifferi seepi ja losjooni, mis valmistati elupuuõlist ja –ekstraktist. Meditsiinis kasutati õli südametegevuse stimulaatorina.
Soovitatakse kopsu- ja bronhihaiguste korral, samuti reuma ja eesnäärmepõletiku puhul. Kuulub seksuaaltervise taastamiseks, seksuaaljõuetuse ja frigiidsuse raviks kasutatavate eeterlike õlide koostisesse (kuni 8 tilka vannivette). Õli kasutatakse ka põiepõletiku puhul, vaagnapõletike puhul, liigveresust põdevate naiste uriinipeetuse korral, reuma puhul, sooleparasiitide ja kasvajate korral. Välispidiselt tarvitatakse soolatüügaste, papilloomide ja polüüpide raviks. Dermatoloogias kasutatakse eeterlikku õli või lahjendamata tõmmist kandes seda vatitampooniga nahale 2 korda päevas. Massaažiõlina kasutatakse aromaatset õli (5 tilka eeterlikku õli segatuna 10 ml taimeõliga). Vastunäidustused: rasedus ja epilepsia.

http://ns1.proxima.com.ua/lechebnie-svoystva

Suured tänud Piretile tõlke eest!

Mänd

Nagu kõigile okaspuudele omane, pole männi aktiivsus pidev. Kuid tema energia on võimas: ta võtab ära depressiooni, võttes inimese psühhoemotsionaalse löögi enda peale.Sobivaim suhtlemisaeg männiga on pärast keskpäeva.

Mänd – rahustav puu, ta ravib närve ja kõiki stressiga seotud haigusi. Haige südamega inimestele on kasulikud pikad jalutuskäigud männimetsas, kuid mitte palava ilmaga, mil männist eralduvad lenduvad ained võivad liigselt ergutada. Mänd on kaastundlik puu, ta mitte ei puhasta inimese aurat, vaid võtab osaliselt ära ka nukruse.

Mänd – hingerahu puu. Sellel puul on sinakas-violetne aura, mille jõud soodustab hinge kosutust ja loomingulist indu.

Kui teie elus on tõsine hetk, kui on kaalul teie saatus ja te tahate toime tulla põletavate probleemidega – siis on teile just mändi tarvis.

Otseses kontaktis puuga viib mänd kogu ärrituse, kahju, ühesõnaga kogu selle, mis meis pulbitseb ja segab mõtete ja hinge selgust. Mänd soodustab nende haiguste ravi, mis on otseselt seotud stressiga. Kõik neuroosid taltuvad tema mõju all. Mänd on kaastundlik puu, ta mitte ei puhasta inimese aurat, vaid võtab ära ka nukruse ning kaetuse.

Ta aitab kaasa inimese hingelisele avatusele.

Männioksad, nii voodi all kui peal, aitavad hoiduda haigustest ja soodustavad tervenemist.

Riputage sissekäigu kohale männioksi, et majas valitseks alati rõõm, armastus ja edu.

Männiokste kimp kaitseb maja kurjade jõudude eest, kaitseb haiguste eest, aitab rutem terveneda. Männiokste põletamine toas ajab kurjad jõud sealt välja.

Männikasvudest ja -vaigust valmistatud ravipreparaadid olid tuntud juba enne meie ajaarvamist. Teadlased on lugenud männi kasutamisest Sumeri Savitahvlitelt, Vanas-Egiptuses kuulus männivaik palsameerimise komponentide hulka.

Okastest valmistatud männiõli tarvitatakse röga lahtistava, desinfitseeriva, antiseptilise ning krambi- ja põletikuvastase vahendina paljude haiguste, sealhulgas bronhiidi, hingetoru- ja kopsupõletiku, hüpo- ja avitaminoosi, seborröa, närvidest tingitud löövete, artriidi, ishiase, neuralgia, reuma, mädaste haavad, osteokondroosi, sapikivitõve ja depressiooni raviks.

Mais, kui mändidel on noored paarisentimeetrised kasvud, lõigatakse maha nende vaigused otsad (mille kattelehed pole veel avanenud) koos mõnemillimeetrise oksaotsaga. Need eetrlikke õlisid, vaike ja palju muud raviks väärtuslikku sisaldavad kasvud kuivatatakse kiiresti. Kasutamine: võetakse 1 sl. täis kuivatatud männikasve, lastakse 40 min. tõmmata kuumas vees. Juuakse lonkshaaval pärast sööki klaasitäis päevas.

Köharohi “Männimesi”:

valage 1 osale äsja korjatud ja pestud männikasvudele 2 osa külma vett, keetke kaanega emailnõus tasasel tulel 15-20 min., asendage aurunud osa keeva veega, laske täiesti jahtuda ja kurnake vedelik teise nõusse. Lisanud sellele 2 osa suhkrut, ajage keedus veel kord keema. Võib lisada sidrunit. Saadud siirupit hoidke suletud klaaspurgis. Köha korral segage 1 sl. “männimett” piima või tee hulka – see on hea köharohi ja rahuldab ka päevase C-vitamiini vajaduse.

Männikäbidest valmistatud viinatõmmist kasutatakse vererõhu alandamiseks, krooniliste nahahaiguste puhul, bronhiidi või vesitõve korral. Valage peenestatud rohelistele käbidele viina (1:10) , laske 7 päeva soojas kohas tõmbuda ning võtke 1-2 kuu jooksul 3 korda päevas enne sööki 1 sl.

Viljatusravi:

30 cm. männioksad lasta läbi külma kraanivee, astada vanni põhja, lasta peale kuum vesi, oodata kuni jahtub sobivaks, asetada peale rätik, vanni võtta 20 minutit. Seda protseduuri tuleks teha igal õhtul enne magamaminekut 2 nädala jooksul.

Kosmeetikas kasutatakse männiõli juuste väljalangemise ja kiilaspäisuse vältimiseks. Männiõli silendab ja noorendab nahka ning parandab selle kaitseomadusi.

Kuusk

Kuuse energeetika ei jää tugevuse poolest maha männi omast, ent erinevalt männist suudab kuusk anda ka loomingulise energia laengut ning vahel koguni inspiratsiooni kinkida. Kuuse energias on segunenud kõik – värvid, lõhnad, helid, maitseelamused…
Teda võib sisse hingata, teda võib kuulata, teda võib näha. Ta sarnaneb sümfooniaorkestriga – muusikaga, mis haarab inimese tasapisi täielikult oma võimusesse ja lahustab ta endas.
Kuuse energial on pidupäeva maitse, ent kunagi pole võimalik kindlaks teha, kas see on magus, hapu või hoopis kibe. See on sama salapärane kui kuusk ise. Energia värvus hallikaspruun.
Soodsaim suhtlemisaeg: kuusk loovutab energiat hilisõhtul ja neile, kes ei karda öist metsa.
Kuusk on alati olnud jõu ja tugevuse sümbol. Kui teie aias on kuusk, laske tema okstel ikka ja jälle õrnalt läbi pihkude libiseda, et julgustada oma armastusega tema kasvu ja heaolu. Juba ainuüksi kuuse läheduses viibides kaovad nukrus, pelglikkus, pessimism ja ihnus. Kui võtate puust sageli kinni, pöördub kogu teie elu paremuse poole: mured ja hirmud vähenevad, ellushtumine muutub positiivsemaks.
Metsaökoloogide uuringud on näidanud, et Eestis pole ühtegi teist taimekooslust, mis kasutaks päikeseenergiat ära sama põhjalikult kui kuusemets. Kuuskede okaste kogupind on suurem, kui mistahes teiste taimekoosluste lehtede pind sama suurel maa-alal. Järelikult on kuusikus kõige suurem ka päikeseenergiat püüdvate pindade kogusumma. Niisiis on kuusiku erilise valgusenergia sidumise võime üks tähtsamaid põhjusi rekordiline valgust püüdvate okaste kogupind. Kui põhjusi on veel teisigi. Kuusk on igihaljas, seega võib ta elusainet toota aastaringi. Teiseks, tema okkad on tumerohelised, seega sisaldavad eriti rikkalikult klorofülli. Kolmandaks, sobib kuusele kasvamiseks erakordselt hästi sombune ilmastik. Mõõtmised näitavad, et pilves ilmaga on kuuse kasv isegi parem kui päikesepaistelise ilmaga.

Klorofüll on päikeseenergia füüsiline vorm. Tarbides klorofülli, laseme oma sisemistel organitel kümmelda päikesevalguses. Klorofüll hoolitseb meie keha eest, kui hell ja hea ema. Ta ravib ja puhastab kõiki meie organeid ja isegi hävitab sisemisi vaenlasi: patogeenseid baktereid, hallitust jms. Mida enam klorofülli me tarbime, seda tervem on meie soolte mikrofloora. Terves soolestikus toimub heade bakterite toimel vitamiinide tootmine-imendumine.

Kuuseokkad on rikkad askorbiinhappe poolest (keskmiselt 400mg%), neis leidub raua, kroomi, vase, alumiiniumi ja mangaanisoolasid, eeterlikke õlisid ja prakaineid. Okastes (männi, kuuse, seedri) leidub veel vakaineid, tärklist, mineraalsooli, vitamiine.
Et okkad sisaldavad rohkesti C- ja K vitamiini, A –provitamiine, võiks valmistada keha tugevdamiseks ja C-vitamiini vaegusest ülesaamiseks kuuseokkajooki. Lõika kääridega okkad peenemaks, lisa kuuma vett, mett, sidrunimahla. Vett 1:5. Talvisel ajal lastakse seista 8-10 päeva soojas kaane all. Kurnatakse, panna külma. Juuakse pool klaasi ülepäeva. Teine doseerimise variant 40 tilka talvel ja 20 tilka suvel.

Värsked okkad sisaldavad E-vitamiini ja karotiini, leidub mangaani, vaske, tsinki, koobaltit. Okkaid on kasutatud südame-, kopsu-, maksa- mao-, neeru- ja põiehaiguste ravis, hingamisteede katarride, silma- ja kõrvahaiguste ja pt haiguste korral.
Kuuseoksi on kasutatud peavalu vastu – oksad tambiti peeneks, asetati kahe linase riidetüki vahele, saputati sooja vett peale ja asetati kas ümber pea või kaela.
Kõik kuuse osad sisaldavad eeterlikke õlisid, vaiku, tanniine (parkaineid), flavonoide ja mineraale. Käbi sisaldab eeterlikke õlisid 0,15-0,35%, tanniine 6,7%. Koor sisaldab tanniine 8-16% aga okkad üle 10%. Parkaineteks nimetatakse fenoolset päritolu aineid, millele on suud „paksuks” tegev kibe maitse. Taimsed parkained ehk tanniinid on leidnud rahvameditsiinis kasutust eelkõige nii välimiste haavaverejooksude kui sisemiste seedeelundkonna verejoksude peatamisel, samuti haavade desinfitseerimisel ning väliskeskkonnast isoleerimisel. Osa parkaineid seob raskemetallide soolasid, leides kasutust mürgisust vähendava ja organismi puhastava vahendina. Tanniinidel on ka tugev põletikuvastane toime, neid kasutatakse desfintseeriva vahendina nahahaiguste ja põletuste, eriti seedeelundite põletike korral. Kuna parkained, eriti antotsüaanidega suguluses olevad looduslike parkainete eellased katehiinid ehk katehoolid ahendavad mao ja peensoole veresooni, siis toimivad nad kui kõhukinnistid. Tõestatud on parkainete hallitusseeente eoste arengut pärssiv toime nad loovad ka bakterite ja viiruste arenguks ebasobiva keskkonna. Samuti on parasiitide vasatse toimega.
Kuusk on antibaketriaalse ja krampidevastase toimega. Veel enam, taimel on võime reguleerida ainevahetuslikke protsesse ja parandada vereinget.

kogu tekst: http://www.paikesetoit.ee/kuusk-ja-tema-okkad/

Ja mõned valmistamise õpetused:

Siirupi valmistamine
1.Lase kuusevõrsed keema tõusta, jäta üheks ööks tõmbama.
Kuusevõrseid ja vett võta ühepalju.
2. Kurna vedelik läbi sõela.
4. Pane kurnatud vedelik uuesti tulele ja lisa ühe liitri vee kohta kaks
klaasi suhkrut. Sega puulusikaga.
5. Keeda leent, kuni see muutub paksuks siirupiks

Vala kuusekasvud üle kuuma siirupiga mis on valmistatud 1 kg. suhkrust ja 1 liitrist veest.
Lisa 1 sidrun.
Lase seista jahedas kuni 1 nädal.
Kurna ja pane purkidesse.

Võetakse kolm spl. värskeid peenestatud kuusekasve, mis pannakse 250 g. toiduõli sisse tõmbama. Õli hoitakse nädal soojas seda aeg-ajalt loksutades. Kui õli on tõmbunud rohekaks, on see tarvitamiskõlblik.

Purki panna kihiti suhkur, kuusekasvud, suhkur, tugevalt kokku pressida, lasta seista 1-3 nädalat kuni tekkib vedel kuusekasvusiirup. Suhkur säilitab bioenergeetika!

Kuuseokkad õlis:

Haab

Patīk 6