11.10.2011
54, Pärnu, Estonia
Ei ma maga,ei ma söö,
on kustutatud armulõõm.
Kuid elu edasi mul läeb,
ma selleks palju vaeva näen.
Mul määratud on olla üksik,
ning püsida mul ühes tükis.
Neid haavu kogunend on palju,
kuid olen tugev ikka nagu kalju.
On proovitud mind murda siit ja sealt,
ma iseendaks ikka jääma peaks.
Olen tugev väljast,mitte seest,
ja ikka endalt küsin KAUA VEEL?
14 skatījumu
jah õigus sul on,aga põhjus ,mix nutta ja karjuda,sai selline kirjakoht üles täheldatud,aga tänud kommenteerimast.
Kurb sõnum,ilusas luulereas!
Tuleb loota ja aeg parandab kõik haavad!
enam mitte kaua.