''Ah nii siis. No ma ei tea, kuidagi imelik ikkagi, et teie mu arve maksate,'' ütles Tõnis. ''Kuule, see on vanamoodsate idiootide pärusmaa, me elame 21. sajandil. See on normaalne. Kui ikka on rahamured, siis need ka on. Pole midagi teha. Ega me pole sellised, kes vaeseid mõnitaks,'' ütles Meeli. Tõnis noogutas ning nareratas mõistvalt. Teie rahakoti najal seisaksin ma ehk mõnda aega püstigi, mõtles Tõnis omaette. Poiss vajus sügavasse mõtiskellu, seega ei pannud ta tähelegi, kuidas Karoliine midagi Meelile sosistas ning siis Tõnist armunud pilgul piidles.
PAAR TUNDI HILJEM: Tõnis jõudis internaati. Paraku ei jõudnud poiss oma tuppa suunduda, sest kasvataja Liis pidas noormehe kinni. ''Tõnis, ma pean sulle midagi rääkima. Tule palun minuga lattu,'' ütles naine. Tõnis suundus kasvataja lao poole. Poiss sisenes ning sulges lao ukse. ''Rääkige kasvataja.''
''Kas sa saaksid täna koos Ingmariga politseijaoskonda minna? Ta väga kardab ning ei julge üksinda minna.''
''Ma nüüd ei oskagi midagi öelda. Ma ei ole ju asjaga isiklikult seotud ning politsei hakkaks seda kummaliseks pidama.''
''Ei pea. Sa saad ju öelda, et oled sõber, kes kaasa tuli. Nad mõistavad seda, selle pärast ei pea sa küll pabistama. Kas sa lähed siis?''
''Hästi. Aga mis kell?''
''Poole neljaks peate jaoskonnas olema. Saate ilusasti söödud ning siis lähete. Ingmar tunneb linna läbi ja lõhki, ära te ei eksi. Kuid palun sind, julgusta teda,'' palus kasvataja. ''Loomulikult teen ma seda.''
''Olgu, sa võid nüüd minna.'' Tõnis kõndis laost välja. Poiss sammus lõpuks tuppa. Kalmer istus voodil ja säras õnnest. ''Tõnis, Raimo visati siit toast välja. Me oleme nüüd kolmekesi siin!'' Tõnis istus voodile ning hingas sügavalt viis korda sisse. Kalmer sai aru, et ta oli midagi valesti öelnud. ''Pätu, mis juhtus?'' küsis Kalmer. ''Ma pean peale sööki politseisse minema. Asi sai ametliku käigu.''
''Oot, kas Raimo ja Valduri peale esitati avaldus?''
''Ju vist.''
''Ja edasi?''
''Ma pean kaasa minema, Ingmaril on vaja tunnistusi anda. Nüüd hakkab kõik lõpuks selginema. Ma ei tea, mis saab. See kõik tundub kuidagi nii räige. Vahet ei ole, kus sa oled, kas Pärnus või kuskil mujal, igal pool on inimesed mingisugused tropid.''
''Kõik nüüd ka ei ole.''
''Anna andeks. Lihtsalt, kõik on nii kiiresti juhtunud. Ma ei tea, kas ma suudan Ingmarile toeks olla või olen mina see, kes ise tuge vajab.''
''Mina olen sulle toeks Tõnis. Kuid praegu on tähtis, et Ingmar saaks avalduse esitada, muidu ei juhtu midagi.''
''Saan aru. Sa oled tõeline sõber, kes ei vea teisi alt. Aga ikkagi, see on nii kole, et süda läheb pahaks kui sellele mõtlen. Kahekesi rünnata üht poissi ning temaga seksida! Kas siis tüdruksõpra neil ei ole?''
''Tõnis, sellistel pole neid. Nad ajavad vaid lühiajalisi himusid taga ning on perverssed. Nad vajavad psühhiaatri abi.''
Kell oli saanud veerand neli. Tõnis ja Ingmar kõndisid vaikides kooliväravast välja. ''Kas sa kardad?'' julges Tõnis vaikuse katkestada. ''Ma kardan tohutult,'' piiksatas Ingmar. ''Kiirendame sammu, meil on 15 minutit aega, et pärale jõuda. Hinga sisse ja välja, see rahustab. Palun püüa rahuneda. Ma olen sinuga ja ei lase sul üksinda selle vastu võidelda. Me võitleme koos nende närakate vastu,'' kinnitas Tõnis. ''Aitäh sulle.'' Noormehed jõudsid lõpuks jaoskonda. Ingmar juhatati teisele korrusele, Tõnis suundus koos konstaabli ja Ingmariga kaasa. Kuid konstaabel teatas talle, et ta ei saa uurija juurde minna. Tõnis mõistis ning toetas end vastu seina. ''Pea püsti Ingmar,'' ütles Tõnis ning naeratas raskelt. Ingmar noogutas ning avas ukse. Poiss astus kõheldes sisse ning Tõnis nägi, kuidas uks Ingmari järel sulgus. ''Annaks jumal, et kõik hästi läheks,'' palus Tõnis. Ingmar võttis kabinetis istet. Uurija klõbistas midagi arvutis ning siis vaatas noorsandile otsa. ''Ingmar, mina olen Katariina Eller. Ma palun, et sa teeksid meiega koostööd ning räägiksid meile kogu loo ära. Sulle liiga teinud saavad oma karistuse, selles võid sa kindel olla.'' Ingmar vaatas naisele otsa. Katariina silmist ja näost õhkus usaldust. ''See algas selle aasta aprillikuus. Ma olin siis üksiktoas. Tol päeval oli minu ja Valduri vahel kerge intsident juhtunud. Nimelt nägin, et ta kimus kooli hoovi peal suitsu ning rääkisin sellest kasvatajale. Valdur ei näidanud välja, et ta vihane oli, aga sisemiselt ta kees. Õhtul hilja tuli Valdur koos Raimoga minu tuppa ning hakkas mind sõimama. Nad tegid seda sosinal, et keegi koridori ei kuuleks. Ning siis lubas Valdur, et ma kahetsen elu lõpuni seda, et ta peale kaebasin. Ta võttis...'' Katariina jälgis Ingmari. Poiss ei suutnud edasi rääkida, vaid puhkes nutma. Naine reageeris sellele kiiresti ning juba ta ulataski Ingmarile taskurätiku.
JÕGEVA, PAASIDE KODUS: Barbara istus elutoas ning rüüpas teed. Rasmus oli veel tööl. Mees pidi enda kinnituse järgi koju saabuma 4 tunni pärast. Barbara ja Rasmuse omavahelised suhted ei olnud peale Heleni matuseid enam endised. Barbara ei usaldanud enam oma abikaasat kui sai teada, et too ise Monika maha jättis. Naisel oli raske uskuda, et tema mees talle kõik need aastat valetanud oli. Kuigi see hakkas ununema, ei suutnud naine siiki andestada. Naisele valmistas muret see, kuidas seda oma ämmale ja poegadele tunnistada. Naine tammus edasi-tagasi toas ringi. ''Kas ma peaksin Rasmusega head nägu tegema, kui lapsed koju jõuavad? Jumal küll, esimest korda üle pika aja ei tea ma, kuidas edasi minna. Kas ma suudaksin mängida head pereema ning sisimas õnnetu olla?'' Naine mõtles oma eelmistele kogemustele, kus ta oli varem sama probleemiga silmitsi seisnud. Kaunitar ei suutnud minevikus kaua halva mängu puhul ilusti käituda. Barbara järeldas, et ta ei suudaks ka seda nüüd, inimloomus nii kergesti ei muutu. Naine langetas lõpuks otsuse. ''Ükskõik, mis ka ei juhtuks, aga ma pean Valentinale ja poegadele tunnistama, et nende isa on igavene valevorst. Kuid ainult sellest ei piisa. On veel üks asi...''
HAAPSALU POLITSEIJAOSKOND: ''Ingmar, rääkige palun, mis edasi juhtus?'' küsis Katariina. ''Valdur ronis mulle peale ning vägistas mu. Raimo sidus mu kinni, et ma vastu ei saaks hakata ning peksis mind. Peale seda kuritarvitas mind ka Raimo.'' Katariina mõtles asja üle. ''Ja mitte keegi ei kuulnud seda? Kas appi ei karjunud?''
''Proovisin, aga Raimo pani mulle käe suu ette ning peksis. Lõpuks seoti mul rätikuga suu kinni. Ma püüdsin, aga see oli tulutu. Kaks ühe vastu.''
Katariina noogutas. Naine kirjutas arvutis midagi. ''Su avaldus on valmis koostatud. Ma prindin selle välja ning annan sulle seda lugeda. Kui sa näed, et midagi oleks vaja parandada, siis ütle. Kui kõik on õige, pane paremale nurka oma allkiri. Me hakkame sellega tegelema.'' Katariina ulatas Ingmarile prinditud lehe, mida nooruk lugema hakkas. Poiss kirjutas paremale nurgale oma allkirja. ''Ma mõistan, kui raske see teile oli, aga aitäh teile. Tänu sellele saame me Raimo ja Valduri vastutusele võtta. Oleks võinud juhtuda, et need poisid oleksid mõnda teist poissi ka niimodi alandanud ja vägistanud. Tegu ei ole normaalsete isikutega ning arvatavasti tuleb neid suunata ka psühhiaatrihaiglasse. Teile aga soovitan ma minna psühholoogi juurde nõustamisele, see on raske tääk ja te ei suuda seda üksi kanda. Kas teil mõni lähedane sõber on?'' uuris Katariina. ''Üks on. Tema soovitaski mul asja üles anda.''
''Väga õigesti soovitas. See isik peaks teile praegu eriti toeks olema, kuid temast üksi ei piisa. Te vajate professionaali, kes saaks teid aidata. Mõelge selle üle. Te võite minna,'' ütles uurija Eller. ''Tänan teid.'' Ingmar astus uurija kabinetist välja. ''Kuidas läks?'' küsis ootamisest hullunud Tõnis. ''Avaldus on koostatud, nüüd on vaja oodata ja loota,'' teatas poiss. ''Jah, aga kuidas ma seda oma vanematele selgitan? Nad ei tea sellest ju midagi ning politsei võtab ka nendega ühendust,'' muretses Ingmar. ''See on väike mure kogu selle suure jama kõrval. Ma usun, et su vanemad mõistavad sind. Sa ei julgenud seda üles tunnistada, kuna sul oli hirm. Hirm Raimo ja Valduri ees. Nad mõistavad seda, ma olen selles kindel,'' arvas Tõnis. ''Nad ei ole karmid, aga samas nad ei poolda sellist pederastiat.'' Tõnis kartis, et ta ei suudagi Ingmari ümber veenda. ''Ingmar, nad ei salli pederastiat, eks? Järelikult ei salli nad Raimot ja Valdurit, kuna nemad olid algatajad. Sa ei ole seepärast nüüd homo. Nad seksisid sinuga vastu sinu tahtmist. Mitte ükski inimene ei tohi kellelegi niimodi teha. Need kaks nolki on haige mõistusega. Ja nagu ma ennegi ütlesin, su vanemad saavad sinust aru ning aitavad sul sellest kõigest üle saada. Ma ei suuda uskuda, kuidas sa suutsid kõik need viis kuud seda üksinda taluda, ilma et kellelegi sellest rääkinud oleksid.''

Patīk 1