Tõnis jõudis kokkulepitud ajaks Müüriääre kohvikusse, kus ta pidi Meeli ja Karoliinega kohtuma. Poiss läks sinna vastakate tunnetega. Ühest küljest oli tal piinlik ja häbi. Tõnis oli jätnud meelega emalt raha küsimata. Teisalt leidis poisterahvas, et ta ei peaks nii palju selle pärast muretsema. Rikkurid selleks ongi, et nende käest kõik raha välja meelitada. Noormees võttis nurgapoolses lauas istet ning jäi ootama. Heites pilgu kellale, leidis ta, et tema klassiõed on juba 5 minutit hilinenud. Kui Tõnis aknast välja vaatas, nägi ta neid tulemas. Poiss võttis kiirelt kätte ajalehe ning teeskles süvenenud lehelugejat. Karoliine ja Meeli tulid parasjagu üle tee. ''Meeli, kuidas me sisse saame?'' küsis Karoliine. ''Ehk aitab meid teenindaja?'' oletas tüdruk. Karoliine avas ukse ning hakkas Meelit sisse lükkama. Paraku oli siiski vaja ka abikäsi. Ettekandja aitas eest ratastooli tirida ning Karoliine lükkas tagant. Lõpptulemusena saadi Meeli kohvikusse. Tõnis vaatas silmanurgast seda pealt, kuid klassikaaslased ei märganud teda. Lõpuks suundusid nad laua juurde, kus Tõnis süvenenult lehte luges. Noorhärra pani lehe kokku ning vaatas neile otsa. ''Oi, te juba kohal. Mul hakkas igav ning lugesin lehte. Ootasingi juba, millal te tulete. Istuge!'' ütles Tõnis teeseldud erutusega. ''Kuule,'' alustas Meeli, ''kas sa said raha?''
''Tead, ei saanud. Ema ei andnud, ütles et just läksid maksud maha ning raha pole hetkel nii palju.'' Karoliine kortsutas kulmu. Väliselt oli ta aktsepteerinud Tõnise rahalist seisu, kuid praegu lõi temas viha välja. Talle ei istunud sugugi, et poiss laseb end tüdrukutel toita. ''No aga 500 krooni oleks ta ikka saanud anda,'' leidis ta. Tõnis sattus kimbatusse ning manas ette segadussse sattunu näo. Meelile ei jäänud see märkamatuks. ''Lõpeta palun! Kas sa siis aru ei saa, et maailm ei koosne ainult rikkuritest?''
''Mis see siia puutub?''
''Puutub ikka küll. Mine ja hakka oma elu peal elama. Saame näha siis, kui rikkaks sa suudad end töötada.'' Meeli sõnavõtus oli karmust ning häbi. Häbi seetõttu, et Karoliine nii lollilt mõtles. Karmust aga seepärast, et ta nimetas alati asju õigete nimedega. ''Ma usun, et ma töötaksin end ikka paremale elujärjele kui…'' alustas Karoliine, kuid lauset ta lõpetada ei saanud, sest Tõnis tõusis püsti. ''Oli tore teiega väljas käia, ma nüüd lähen tagasi kooli,'' ütles Tõnis. ''Palun anna andeks, Karoliine ei tea ise ka, mida räägib. Palun jää siia ning söö meiega. Ma maksan ise arve, kui Karoliine seda teha ei suuda,'' teatas Meeli. Tüdruk saatis oma sõbrannale ähvardava pilgu. Tõnis leebus ja istus tagasi. ''Ausalt öeldes ei tahaks ma Karoliinega ühes lauas istuda. Ma soovin, et ta lahkuks,'' teatas Tõnis. Meeli sattus segadusse. Kuidas ma siis oma parima sõbranna minema saadan, mõtles Meeli. Samas, kui Karoliine ei lahku, lahkub Tõnis. Kumb on mu jaoks tähtsam, arutles Meeli endamisi edasi. Lõpuks oli tal otsus tehtud. Tõnis vaatas ükskõiksel ilmel Meelist ja Karoliinest mööda ning põrnitses seina. Sisimas ootas ta, et Meeli langetaks otsuse Karoliine kahjuks.. ''Karoliine, anna andeks. On parem, kui sa ära lähed. Sa ju saad aru, et peale sinu solvanguid, mis sa Tõnisele kaela valasid ei taha Tõnis sinuga suhelda. Ole hea ja lahku.'' Tõnise näoilme ega asend ei muutunud. Ometi kujutas ta endale suurima rahuldustundega ette pettunud ja haavunud Karoliine nägu. Paras sulle, va rikkurivõsu. Sinusugused värdjad tuleks rahast lagedaks teha. Seda raha väärivad inimesed, kes oskavad elada ja rabavad päevast päeva tööd teha. Päevavarastele sellist privileegi olla ei tohiks. Ning küll ma selle est hoolitsen, et su rahakukkur kergemaks muutub, mõtles Tõnis. Karoliine võttis oma käekoti ning lahkus. Tüdruk ei öelnud kummalegi hüvastijätuks midagi. Alles nüüd muutis Tõnis enda asendit ning võttis sisse vabama poosi. ''Aitäh sulle, et sa suutsid Karoliine minema saata. Ausalt öeldes ei suutnud ma uskuda, et uues koolis ka nii öelad inimesed võivad olla,'' ütles Tõnis, hääles pettumusenoot. ''Kas sa kogesid eelmises koolis ka pettumusi?''
''Ja mitte vähe. Mind noriti ja peksti. Pandi tualetti kinni või kolgiti seal. Tüdrukud norisid mind mu välimuse ja riietuse pärast. Ja niimodi kestis see 2 aastat. Ma ei suutnud enam. Klassijuhataja ei teinud nendega suurt midagi. Ma rääkisin temaga korduvalt, kuid ta ei ole inimene, kes suudaks probleeme lahendada. Tema leiab, et see on iga, kus selline käitumine on enam-vähem normaalne.''
''Tule jumal appi! See aitab mul sind paremini mõista. Karoliine ei teadnud sinust eriti midagi, samuti ka mina. See oli temast alatu, et ta sind solvas. Sa oled neid solvanguid pidanud juba liiga kaua kuulma.''
''Eks sedagi.''
''Aga räägime millestki rõõmsamast. Kas sul õdesid või vendi on?''
''Õde oli.''
''Mis mõttes oli?'' ei saanud Meeli täpselt aru. ''Kui kool lõppes, otsustasime õega minna seda tähistama. Asusime mootorrattaga teele, kuid kohale me ei jõudnud.''
''Mis siis juhtus?''
''Juhtus avarii ning ma ärkasin haiglas. Mulle teatati, et mu õde ei suudetud päästa,'' ohkas Tõnis. Meeli pani talle käe õlale ning püüdis noormeest kuidagi trööstida. ''Sellest ei saada kunagi üle.''
''Ta oli mu ainuke sõber ja usaldusisik. Tema mõistis mind ega püüdnud mind muuta. Saatus võttis minult ainsa inimese, kellest ma tohutult lugu pidasin ning keda ei asenda mitte keegi. Mitte keegi.''
''See on kole. Ma ei uskunud, et sa oled viimase ajaga nii palju läbi pidanud elama. Kui sa 1. septembril klassi sisenesid, väljendas su nägu midagi erilist. Selles oli elukogemust ja valu. Nüüd ma siis tean miks sa mulle sellisena välja paistsid,'' ütles Meeli. ''Ma pole seda ise tähele pannudki. Sa paistad hea inimestetundja olema.''
''See on aastatepikkuse kogemusega tekkinud. Varem ei olnud mul mingit sisetunnet, kuid nüüd suudan ma ebameeldivaid inimesi meeldivatest eristada.''
''Siis saad sa ka öelda, kumb Karoliine sinu jaoks on.'' Meeli vaatas Tõnisele üllatunult otsa. Ta ei osanud arvata, et poiss midagi sellist küsib. ''No vaata, see on veidi keeruline, sest...''
''Sest te olete aastaid sõbrustanud ja kõige lähedasemaid inimesi on kõige raskem iseloomustada.'' Meeli tundis kui täpsed Tõnise öeldud sõnad olid. ''Karoliine on tore tüdruk. Viimasel ajal olen aga märganud, et ta on ka minuga tõre. Oma klassivendi ta eriti ei salli. Sellest ma saan aru, meie klassivennad on jobud. Olen nendega ka usalduslikult kahe silma juttu ajanud, kuid paraku ei ole nad teab mis intelligentsed tüübid. Elukogemusi neil ei ole, probleemid uputavad nad alkoholi, pidutsevad igal nädalavahetusel. No selline asi on ju mõttetu. Ma ei saa aru, miks peaks noor inimene, kellel kõik veel ees on, enda tervist nii rängalt rikkuma.''
''Sina mõistad selle kahjulikkust. Mina ka. Kuid sa ise ütlesid vastuse välja. Nad on jobud.''
JÕGEVA:Rasmus istus enda firmas ning rüüpas karamelliteed. Mees otsustas Postimeest lugeda, kuid teda hakkas miski häirima. Mees mõtles end ajas tagasi. Aastasse 1987, mil ta oli Monikaga tutvunud. Noored abiellusid sama aasta novembri keskpaigas ning ligi poolteist aastat hiljem said nad oma esimese lapse. Heleni, kes oli mõlema silmarõõmuks. Läks mööda 4 aastat ning sündis teine laps. Ning peale teise lapse sündi hakkas abielu karidele veerema. Rasmus ei olnud enam naisega rahul, naine oli pidevalt tujust ära ning Helen ja Tõnis said sellest omal kombel aru. Kuni 1995. aastani, mil sündis nende kolmas laps. Ning siis see tuli:metsik kodutüli, kuna Monika avastas Rasmuse oma sekretäriga voodist. Monika oli mehes pettunud. Nende abielu oli hakanud veidikenegi taastuma ning nad olid käinud ligi kaks kuud pereteraapias. Monika oli muutunud mõistvamaks, ei tujutsenud ega näägutanud enam, kuid Rasmust see ei liigutanud. Monika närvid ütlesid peale mehe truudusemurdmist üles ning ta kolis ajutiseks ema juurde, võttes lapsed kaasa. Ning seejärel tulid kohtuskäimised, abielulahutus, laste hooldusõiguste jagamine ning alimentide maksmine. Isa jäi suuremas osas süüdi, kuna tema murdis truudust. Kohus andis Marko hooldusõiguse Rasmusele, Tõnis ja Helen jäid Monikale kasvatada. See oli mehetükile soodus, kuna ta sai sekretäriga kokku kolida, nagu ta lubanud oli. Selleks sekretäriks oli Barbara Kuusik, kellest mõni aeg hiljem sai Barbara Paas. Rasmus ohkas pettunult ning vaatas enda poja pilti. ''Saaksid sa ometi koju. Kui kaua ma pole sind ja Priitu näinud. Te olete olnud seal võõras riigis nii pikka aega. Ligi 10 kuud. Varsti ei oska te enam eesti keeltki,'' naeris mehepoeg. Rasmus pani foto tagasi lauale ning jõi enda teetassi tühjaks. ''Ega midagi, elu läheb edasi. Tuleb leppida asjadega, mis juhtuvad, muidu muretsed end lolliks.''

Patīk 1