Kõige vaiksem päev peaks täna olema, aga võta näpust. Elu nagu telefonikeskjaamas ja tunnete keeristormis. Kust alustada, ei teagi täpselt. Peaks rääkima teile, mu tundmatud lugejad. Mõnesid ma aiman, teisi ma kardan ja kolmandas…. kes kurat neid teab.

Ausus on selline keeruline asi, mis vahel on kasuks ja vahel kahjuks, kuid kuna miski on seda keegi ei tea. Kas olla aus ja öelda või vaadata kõrval ja loota ja olla seal kus vaja ja mitte tegutseda.

Liigne ausus ja otsekohesus võib nad ära hirmutaja ja põgenema panna. Kuid samas jään ise hullu olukorda.

Istun aknalaual, pilku riivavad viimased päikese kiired. Just praegu on aeg, just see viimne hetke, see õige hetk. Tõusen, sirutan oma viimsed tiivad ja hüppan. Igavikku, sina kus sind pole, sinna kus pole teid kumbagi. Tegelt on teid rohkem kui 2, palju rohkem.

Mina olen ikka siin. Aknaklaas on terve, kiired on laskunud majade taha. ja silma on tikkunud pisar, kõigi Teie pärast, iga ühe jaoks üks. Või mitu. Avan akna, pistan pea välja ja mõtlen, mida ta mõtles, kas tõtt või valet kas ta ootas ja ootab vastust. Küsimused küsimustele küsijatelt, vastajatel puudub vastus vastustele.

Keeran ringi homme otsin vastused vastustele ja küsimustele, allandjad pole hinna ei siin ega seal pool piiri.

Kuskil jookseb piir, aususe ja ellujäämise vahel. Mina kõnnin piiril ja nihutan neid, sest tavaline on suhteline ja piirid on vaid meie ettekujutuse ja kasvatuse vili, meie ise oleme piirid iseenda jaoks.

Patīk