Sa vaatad ja imestad, kuidas ma jaksan koguaeg naerda. Sa arvad, et tunned mind läbi ja lõhki, aga tegelikult pole sul õrna aimugi, et see võltsnaeratus varjab minu sees olevat segadust ja kurbust. Ühel hetkel sa avastad, et ma pole enam õnnelik. Sa sead endas kahtlusele kõik, teed haiget mulle oma kahtlustega, tujutsemistega, ükskõiksusega-ühesõnaga kõigega. kuid sa ei tea et need hetkel, mis ma sinuga veetsin ja millal ma sinuga koos olles naeratasin. Need olid tõelised. Sa arvad, et sa pole minu jaoks enam piisavalt hea, et sa ei suuda mind õnnelikuks muuta. kuid kas sa kunagi oled küsinud endalt:mis on õnn? mis sa arvad, mis teeb mu õnnelikuks? Ma olen üpriski kindel, et ei ole ning sa ei teagi, et see oled Sina. Kõik sinuga, mis puudutab sind ja mis ei puutuda. aga sellel polegi vahet, mis puudutab ja mis mitte. tähtis on see, et sa oled mu kõrval ja et oleksid õnnelik. See, et sa oleksid rahul, sest mina olen rahul, kui sinagi seda oled. Ma olen õnnelik, kui sinagi seda oled. ja kui sind poleks, siis peaksin kõigile näitama seda võltsnaeratust, mis varjab minu sees valitsevat kurbust, kuna sind enam pole.. Ja keegi ei saa kunagi teada, mida ma tegelikult tunnen ja kuidas sind tegelikult igatsen.

Patīk